MAA JA RAHVAS ⟩ Lauri Vahtre: Inimtühja maa asustamine saab alguse teedest, mitte küladest

Maa ja rahvas toimetaja Lauri Vahtre. Foto: Sander Ilvest

Võib tunduda, et erinevalt mägistest maadest nagu Šveits või Gruusia on Eesti maastikupilt aja jooksul palju või koguni tundmatuseni muutunud. Kuid reljeef ja sellest tulenev maastiku loogika on siiski seesama, ja seda ei tohi mõtlematult segamini pöörata, kirjutab Maa ja rahva toimetaja Lauri Vahtre.

Eesti on endine merepõhi, kust vesi on taandunud ja jätnud endast maha keskeltläbi üsna tasase ning soise maapinna. Suurt osa Eestist võib pidada kunagiseks soosaarestikuks ja kui hästi vaadata, on «soosaarelisus» selgelt näha ka praegu ja ka mujal kui Kõrvemaal. Kui Haanja ja Otepää kõrgustik ehk kõrvale jätta, siis rusikareegli järgi on maa Eestis majandamise mõttes seda parem, mida kõrgemal ta on. Ka Eesti vallutanud sakslased-taanlased said sellest kiiresti aru ja rajasid oma mõisad vastavalt. «Kus mägi, seal mõis,» ütleb vanasõna.

Kõrgemal kohal – ehk siis soosaarel – sai kasvada korralik mets, kuid metsa võis aleteoga põlluks muuta. Ja karjakasvatuse arenedes, mis andis kõrvalsaadusena väetist, ka põlispõlluks jätta, tarvitsemata seda uuesti metsa kasvada lasta. Madalatel maadel laiusid sood, soodest viisid läbi soosillad. Sild ei tähendanud silda tänapäeva mõttes, vaid pigem teetammi. Vanas tähenduses kasutatud «sillast» tuleb sõna «sillutis».