MAA JA RAHVAS ⟩ Lauri Vahtre: Progressiivne müüt hägusatest piiridest

Linna ja maa segamine on niigi küsitav, aga kui siis ka maa segi pöörata... Fotol Väo karjäär Lasnamäel. Foto: Sander Ilvest

Eestlased on looduslähedane rahvas, kuid see ei tähenda, et me võiks või saaks elada kaelakuti metsloomadega. Inimeste maailma ehk põllu ja metsiku maailma ehk metsa vahel tuleb säilitada piirid, see tuleb kasuks mõlemale poolele. Teisiti ei saagi, kirjutab Maa ja rahva toimetaja Lauri Vahtre. 

Me isamaa me õnn ja rõõm, seda küll. Aga mida see maa endast õieti kujutab? Kas kõike seda, mis pole taevas? Või kõike seda, mis pole meri? Või kõike seda, mis pole linn?

Küllap nii üht, teist kui kolmandat. Maa on see, mis pole taevas, meri ega linn. Kuid seejärel maa jaguneb põlluks, metsaks, sooks, linnaks, külaks… Veel milleks? Karjamaaks, heinamaaks, kõnnumaaks, kõrvemaaks… Enamik neist täiendavad üksteist, kuid on üks paar, mida saab pidada vastanditeks: põld ja mets.