MAA JA RAHVAS ⟩ Lauri Vahtre: Mõnikord ei saa ka maa ilma inimeseta hakkama

«Maa ja rahva» toimetaja Lauri Vahtre. Foto: Tairo Lutter

Loodusressursside kasutamisega tuleb piiri pidada, aga sama moodi tuleb piiri pidada nende kasutamise keelamisega. Ühiskond ei saa eksisteerida ei loodust hävitades ega teda täiesti omapead jättes, kirjutab Maa ja rahva toimetaja Lauri Vahtre.

Mõnikord muutub küsimus «kas maa või rahvas?» ehmatavalt sõnasõnaliseks. Näiteks tabas selline dilemma Vaikse ookeani saarel elavaid naurulasi, kes rahva heaolu nimel suure osa Naurust fosforiidina maha müüsid. Esialgu läks kõik hästi ja Austraalias hakkas «naurulane» tähistama koguni lihtsalt rikast inimest. 2000. aastaks olid viimased siiski jõudnud otsusele, et päris ilma saareta nad elada ei saa, ja tõmbasid fosforiidile pidurit. Kuid selleks ajaks oli 70 protsenti pinnasest üles songitud ja kuumaastikuks muudetud. Kuidas rahvas oma teenitud rahaga sellel kuumaastikul elatud saab, on raske küsimus. Ega eriti ei saagi.

Kindlasti sobib see hoiatav näide kõigile, kes valutavad südant Eesti maapinna ja -põue pärast ning kes ilmselt ka pooldavad või pooldasid põxitit ehk põlevkivist loobumist. Fosforiit kõlab meie kõrvus hoopis koledalt ja selle kaevandamist ei tasu jutukski võtta. Kuid probleeme võib tekkida isegi nii tavaliste asjadega nagu liiv, kruus ja paas. Neidki pole lõputult. Nauru saatust tuleb tõsiselt võtta; meil on näide, kuidas ei saa ega tohi. Kõige olulisem Nauru puhul on kokkuvõtlik tõik: suure raha teenimise tulemus oli vaene rahvas saastatud maal.