MAA JA RAHVAS ⟩ Toomas Kiho: Kus on Narva juured?

Fjodor Šantsõni valmistatud makett Narva vanalinnast. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

On olemas üks, tankistide Narva, mille juured on 1944. aastas — see Narva ilmutab end vanalinna hruštšovkade vahel ja meeleavaldustel tankmonumendi asupaigas. Ent on olemas ka teine Narva, mis ulatub kaugemale 1944. aastast, kirjutab ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

Tank on viidud. Aga see ei lahenda «haigust» — vabandatagu kujundeid —, millele tank osutas ja osutab ikka veel. Pärast sõja algust Ukrainas on see haigus veel tublisti ägedamas faasis, mida näitavad ka viimaste nädalate sündmused tanki kui sümptomi ümber, kus põrkusid Eesti riigi seisukoht, et tank tuleb ära viia, ning narvalastest tanki vardjate, «tankistide» seisukoht, et seda teha ei tohi. Põhjused on muidugi palju sügavamal: tunnistagem, et (paljudes Narva) venelastes on austus punaarmee (tanki) vastu sügav ja siiras, see on sisemine tunne, mis on omandatud koos emapiimaga ja paraku ka koos E(NS)Vs saadud kooliharidusega. Niisiis probleem ei ole tegelikult mitte tank — see on sümptom. Probleem on tankistid — see on tõbi.

Tank ning teised nn punamonumendid on paljudele vaieldamatult kultuurilise identiteedi küsimuseks. Need on pühakohad. Umbes nagu meile lauluväljak, Kuperjanovi haud või esimene sinimustvalge. Eestlaste omailma loovad Faehlmanni müütilised muistendid, Narva venelaste omailma aga Fedjuninski võitlused. Nii nagu Tamme-Lauri tamm on jäänuk muistsest hiiest ja jutustab eesti rahva lugu, nii jutustas tank narvalaste (Narva venelaste) lugu, olles tuhandetele inimestele juurte küsimus.