Mis on viimase 50 aasta suurimad revolutsioonid teoreetilises bioloogias? Või paistavad revolutsioonilistena mõned ideed ainult väikese mõtteloolise eruditsiooni taustal?
See küsimus puutub asjasse, sest on seotud arusaamisega (ja teadmiste lisandumisega) ökosüsteemide tasakaalust. Tasakaalu mõiste ise on bioloogias päris keerukas ja läbi teinud suure arengu. Varasemas bioloogias ei olnud kommunikatiivsete suhete rolli eriti uuritud, samuti keerukate mittelineaarsete protsesside (mida eluprotsessid just on) tasakaalutingimusi.
Pikka aega on – eriti just populaarsemates esitustes – organismide elu kirjeldatud kui püüdu maksimaalselt paljuneda, justkui tähele panemata, et liikide arvukus püsib teatud kõikumisele vaatamata väga palju põlvkondi enam-vähem ühesugune. Oluliselt on arenenud evolutsiooniteooria, eriti sümbioosi ja epigeneetilise pärandumise tähtsuse selgitamise osas. Darvinism on pea peale keeratud.
Kuidas läheb biosemiootikal? Ka siin vist pigistavad demograafilised ja majanduslikud piirid raskemalt kui vaimsed piirid, st ülikool on rahahädas ja paljudele erialadele ei jätku ka tudengeid.
Biosemiootika tulek on osa suurest paradigmaatilisest muutusest, mis bioloogias praegu käsil. Biosemiootika tegeleb elusolendite kommunikatsiooni, taju ja õppimisvõimega, sellesamaga, millega kogu semiootika, kuid tähelepanuga mitte-inimestel ja keele-eelseil suhtlemisviisidel. Seetõttu on biosemiootika ühtlasi bioloogia oluline osa. Ökoriigi teooria tarvis on vaja semiootilist ökoloogiat. Biosemiootika kursusi tuleb maailmas järjest juurde, nii et siin suurt muret pole, lihtsalt uurida ja õppida, sealhulgas kindlasti ka Eestis, kus on õnnestunud eesliinil olla.