R, 9.12.2022

INIMENE JA LOODUS ⟩ Professor Kalevi Kull: inimkond on praegu väga suure valiku ees

Mihkel Kunnus
, Fookuse Inimese ja looduse toimetaja
Professor Kalevi Kull: inimkond on praegu väga suure valiku ees
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 16
22. augustil Tartu Ülikoolis semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö kaitsnud Eugenio Israel Chávez Barreto joonistus oma juhendajast Kalevi Kullist.
22. augustil Tartu Ülikoolis semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö kaitsnud Eugenio Israel Chávez Barreto joonistus oma juhendajast Kalevi Kullist. Foto: Repro
  • Majandus ja riigid, mis ikka kasvada püüavad, pole veel täiskasvanud
  • Inimkond on praegu väga suure valiku ees ja mõlemas suunas korraga minna ei saa
  • Päris rohepööre tähendaks täisealiseks saamist ja kasvu lõpetamist

Majandust on kasvatatud ja tehnoloogiat arendatud ilma selge ettekujutuseta, milline peaks olema see tasakaaluline ehk täiskasvanud maailm, milles võiksime järgmistel kümnetel tuhandetel aastatel elada. Praegune kasvumajandus on lihtsalt vastutustundetu majandus, justkui hulljulge noormehe seiklus tundmatusse, kuhu on kaasatud kõik inimesed, terve biosfäär, leiab bioloog ja semiootik Kalevi Kull suures intervjuus Fookuse toimetajale Mihkel Kunnusele.

Saite just 70-aastaseks. See on pool sajandit täisealisena elatud elu. Eelmise aasta aprillis pidasite Eesti Rooma Klubis ettekande, kus osutasite sellele, et umbes 50 aastat tagasi tekkis arusaam rohepöörde vajadusest ja seega võttis teooriast praktikasse (täpsemini: praktikapüüdlusteni) jõudmine pool sajandit. Millise taipamiseni võiksime järgmiseks jõuda? Et ka teiste aineringete, näiteks lämmastiku- ja fosforiringe avamine on ohtlik, mitte ainult süsinikuringe? Et mis tahes energiasisendi suurendamine destabiliseerib ökosüsteemi?

Kuni täiskasvanuks saamiseni kasvab füüsiline jõud ja energia. Sealt edasi on arusaamise sügavamaks muutumise aeg. Kultuuriga on samamoodi – kuni ta kasvatab majanduslikku energiat ja füüsilist jõudu, seni pole ta täiskasvanud, seni pole tasakaal käes. Majandus ja riigid ei ole veel täiskasvanud, seni kuni nad tootmist tõusujoones kasvatavad või füüsiliselt suureneda püüavad.

Füüsilise kasvu aluseks on energia tootmise ja tarbimise suurendamine. Arusaamise edendamiseks pole tarbimise suurendamist kuigipalju vaja. 20. sajandi algusest saati hakkas energiakasutus maailmas järsult kasvama. Selle jõulise suurenemise aluseks oli niisuguste energiaallikate kasutuselevõtt, mida tasakaalulised ökosüsteemid Maal ei olnud kunagi tarvitanud: fossiilsed kütused ja pool sajandit hiljem biosfäärisisene tuumaenergia – võõrenergia. Sellise energia märkimisväärne lisandumine hakkas mitmesuguse tehnoloogia vahendusel muutma aineringeid, lisaks süsinikuringele ka paljusid teisi. Ökosüsteemid, mis olid kogu oma liikide hulgaga parajamäärase energiakasutuse saavutanud, destabiliseeriti.

Kalevi Kull 2021. aasta suvel Puhtus.
Kalevi Kull 2021. aasta suvel Puhtus. Foto: Jaan Tootsen

Kalevi Kull

  • Sündinud Tartus 12.08.1952.
  • 1975 lõpetas Tartu Riiklikus Ülikooli, 1987 kaitses samas bioloogiakandidaadi väitekirja «Puu kasvu dünaamiline modelleerimine».
  • 1967–1975 zooloogia ja botaanika instituudi laborant.
  • 1975–1977 füüsika ja astronoomia instituudi insener.
  • 1977–1996 zooloogia ja botaanika instituudi nooremteadur, teadur, vanemteadur, juhtivteadur.
  • 1984–1997 zooloogia ja botaanika instituudi ökofüsioloogia osakonna juhataja.
  • 1991–1992 Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia kateedri dotsent.
  • 1992–1998 Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi professor.
  • 1997–2007 Tartu Ülikooli semiootika osakonna dotsent.
  • 1997– Eesti Põllumajandusülikooli zooloogia ja botaanika instituudi botaanika osakonna vanemteadur.
  • 2007– Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna semiootika osakonna professor.
  • Ta on lugenud Tartu Ülikoolis teoreetilise bioloogia, matemaatilise modelleerimise, populatsioonibioloogia, biosemiootika, Eesti bioloogia ajaloo jmt kursusi, Eesti Põllumajandusülikoolis ökosemiootika ja evolutsiooni mehhanismide kursusi.
  • 1996. aastal töötas külalisprofessorina Saksamaal Münsteri Ülikoolis.
  • Tema uurimisalad on teoreetiline bioloogia, ökofüsioloogia ja biosemiootika. Bioloogilise liigi teoorias põhjendanud biparentaalsuse osa liikide kujundajana, organismide kasvu teoorias käsitlenud kasvu piiravaid mehhanisme, taimekoosluste teoorias liikide kooseksisteerimise mehhanisme, biosemiootikas bioloogiliste märgisüsteemide tüpoloogiat ja biosemioosi modelleerimist.
  • 1991–1994 Eesti Loodusuurijate Seltsi president.
  • Organisatsiooni International Association for Semiotic Studies liige.
  • Ajakirjade Semiotica, Sign Systems Studies, Akadeemia, Eesti Loodus ja Horisont toimetuskolleegiumi liige.
  • Eesti Loodusuurijate Seltsi teoreetilise bioloogia sektsiooni asutaja, selle kevadkoolide peakorraldajaid.
  • Eesti Loodusuurijate Seltsi sarjade «Schola biotheoretica», «Tartu Semiotics Library» ja «Vita aeterna» väljaandmise algatajaid.
  • Ökoloogilise majanduse ja elamisviisi propageerija.
  • Avaldanud üle 100 teadustrükise ja aimeartikleid.

Colorado ülikooli füüsikaprofessor Albert Bartlett (1923–2013), kes pidas pea 2000 loengut matemaatika, rahvastiku ja energeetika teemadel, on öelnud, et võimetus mõista eksponentfunktsiooni võib saada inimkonnale saatuslikuks. Eksponentsiaalselt kasvanud fossiilkütuste tarbimise graafikut põrnitsedes ei pääse järeldusest, et Balti ketist alates on inimkond lisanud õhku rohkem maasügavusest pärit süsinikku kui kogu senise eksistentsi jooksul kokku. Liikide kuues suur väljasuremislaine juba käib, aga fossiilkütustest loobumine on ometi enam kui vaevaline. On siin üldse mingit lootust?

Esmalt on vaja mõistmist ja oma vigade tunnistamist. Kuni 20. sajandi keskpaigani ei saanud parimadki pead valdavalt veel aru, et kasvumajanduse ja tehnoloogilise progressiga või ka fossiilsete kütuste tarvitamisega on midagi väga valesti. Ökosüsteemi mõistetki polnud enne 1930. aastaid olemas.

Hoiatus, et kasvul on piirid, tuli 1970. aastatel Rooma Klubilt. Ent selge üleskutse, et energeetiline majanduskasv tuleb nüüd peatada, on meediasse jõudnud alles käesoleval sajandil. Oli hoiatus, et fossiilsed kütused viivad kliimamuutusteni, kuid arusaam, et täiskasvanud majandus peaks kasutama kolm korda vähem energiat, kui teeme seda praegu, on isegi teadlastele kohale jõudmas alles nüüd. Selle mõistmise tegelik rakendamine tähendab mitme põlvkonna harjumuste muutmist, aga kui on arusaamine, siis on lootust.

Kuni 20. sajandi keskpaigani ei saanud parimadki pead valdavalt veel aru, et kasvumajanduse ja tehnoloogilise progressiga või ka fossiilsete kütuste tarvitamisega on midagi väga valesti.

50 aastat möödub ka Rooma Klubi «Kasvu piiridest», mis on nüüd ajakirjas Akadeemia ka eesti keeles ilmumas. Ühelt poolt paistab, et tehnoloogiline progress on mõnesid piire kaugemale nihutanud, aga teiselt poolt tundub, et mõned halvad üllatused on ka. Näiteks epidemioloogilised piirid, «21. sajandi defineerivad pandeemiad», nagu kirjutab teaduskirjanik David Quammen. Samuti tundub, et võlamajandus jõuab piiridele veel enne kliimatki ja – mis mulle suurim üllatus – suuri võimsaid majandusi, nagu Saksamaa ja Hiina, ähvardab juba lähiajal ränk demograafiline kriis. Milline piir on lähim?

Inimkond on praegu väga suure valiku ees. Kas minna edasi energeetilise kasvu teed või tagasi tõmmata ja kahandada energiatootmine ja tarbimine kolm korda väiksemale tasakaalujoonele. Mõlemas suunas korraga minna ei saa. Vaated on praegu väga polariseerunud. Valitsused ja parteid paistavad olevat segaduses.

Kasvutee jätkamise hind on suuremastaabiline elurikkuse häving ning väga tõsised kliimaprobleemid koos veeprobleemide ja paljude muude suurte ootamatustega. Suure võimsuse ja jõuga on võimalik paljusid esilekerkivaid probleeme lahendada, kuid paratamatult käib sellega kaasas aineringete muutus. Tasakaalule taandumine tähendaks aga märkimisväärses mahus füüsilise töö tagasitulekut, tervemat ja rahulikumat elu, mõõdukamat kiirust, kohalike väärtuste püsimist ning loodusrikast ümbrust.

Taandumine tasakaalule pole muidugi üldse lihtne – see on aeganõudev ja võib paljudele samuti valu tekitada, kui liiga kiiresti kahaneda. Ent mõned mõistlikud otsused saaks teha kiiresti – need, mis seotud «looduse suure ümberkujundamise» tüüpi hiigelprojektidega. Rail Balticu ehitus tuleb kohe seisma panna ning Saaremaa silla projekt unustada, Riiga ja Muhumaale on saanud ja saab ju lihtsasti ilma nende rumalate kulutuste ja maastike muutmiseta.

Suured kiirused on eelmisest sajandist pärit väär unistus. Impordi ja ekspordi suurendamine on vastutustundetu valik iseseisvuse vähenemise ja kultuuri vaesumise suunas.

Hymenochaonia kalevikulli on nimetatud Kalevi Kulli auks.
Hymenochaonia kalevikulli on nimetatud Kalevi Kulli auks. Foto: repro

Täpselt 30 aastat tagasi, kui Eesti oli parasjagu (geo)poliitilistes valikuhetkedes, avaldasite ajakirjas Eesti Loodus lühikese artikli «Säästlik ökoloogiline areng – Eesti oma tee», kus käisite välja visiooni Eestist kui «keskkonnasõbralikust infoühiskonnast». Tsiteerin: «Peame vähendama põlevkivi ja suurendama maagaasi osa (kui õnnestub tuua gaasijuhe Soome kaudu) ning lõpetama energia ekspordi. Rajagem lootused taastuvaile energiaallikaile. /.../ Kuluks arendada õlide ja piirituste tootmist (ka mootorikütuseks) kohalikest põllukultuuridest. Kui hoida energia hind aktsiisimaksu abil riigi kontrolli all, saaks piirituse kasutamist autokütusena tema hinna kaudu kergesti reguleerida. Väga oluline on energia kokkuhoid, eriti torude ja majade soojustamine. Kaalugem ka üleminekut elektriküttele. Kõike seda tehes vähendame järk-järgult fossiilsete kütuste tarbimist. Energia aktsiisimaks viib pluraalse (paljudest allikatest lähtuva) energeetika väljakujunemisele, mis peakski olema parim tuleviku-Eestile.» Tagantjärele tarkusena võib vist öelda, et energiaaktsiisi-piitsa pole energiasäästu motiveerimiseks enam vaja ja pluraalse energeetika suunas nüüd lõpuks häda sunnil minnaksegi.

Aasta oli 1992 ja siis kirjutatu peegeldab tollast olukorda. Too artikkel väljendas seisukohti, milles üks meie geograafide veetud erialadevaheline rühm, kuhu ka mina kuulusin, enam-vähem üksmeelele jõudis. Säilitada ahjuküte, kus võimalik, on ikka kindlasti mõistlik.

Sellega seoses soovitan aga lugeda ka Eesti taassünni auhinna looja Jakob von Uexkülli ettekannet «Eesti tee rohelisse tulevikku», mille ta Tartu Ülikooli aulas esitas ja mille ülikooli kirjastus eraldi trükisena välja andis.

Aga kütuste ja elektri kõrge hind on pikemas vaates kindlasti mõistlik, sest suunab otsingutele, kuidas vähema energiaga elada. Odav energia on iseenesest ohtlik, kui me vähegi kaugemale ette mõtleme. Unistus töötamata elada, nii et masinad teevad kõik meie eest, on noorena rumal, täisealisena aga häbiväärne. Järsk muutus ses vallas on muidugi valus. Mittekasvavas majanduses elamine nõuab siiski õppimist.

Kasvutee jätkamise hind on suuremastaabiline elurikkuse häving ning väga tõsised kliimaprobleemid koos veeprobleemidega ja paljude muude suurte ootamatustega.

Kuidas on teil selle 30 aastaga perspektiivitaju muutunud? Vähemasti ühiskonnas muutub see vist väga visalt, sest mul on tunne, et paljud otsused, mis praegu vastu võetakse, näiteks üha suuremad liiklussõlmed, maanteelaiendused, takkapihta veel röögatu raudtee, toetuvad vaikimisi kujutlusele sellest, et rahvastik, autostumine ja majandus kasvab veel 50 aastat umbes samamoodi nagu viimased 50 aastat. Ometi vähemalt deklaratiivselt räägitakse juba rohepöörde vajadusest.

Kuigi õppisin ülikoolis muuhulgas ka ökoenergeetikat ja avaldasime koos Andres Koppeliga aastal 1984 ülevaate süsinikuringest (mille põhisisu kehtib tänini), on arusaam tervikust kujunenud tasapisi. Näiteks asi pole üksnes selles, kust allikast on lisaenergia pärit, vaid ka energia liigses lisandumises ökosüsteemi. Lisaenergiaga liigutatakse või muundatakse ainet ja see muudab aineringeid tahes-tahtmata, koos sellega aga vähendab elurikkust.

Kuidas üldse leida sobiv ajavahemik analüüsiks? Pikas perspektiivis oleme mõistagi kõik surnud, ka sipelgad, aga teisalt lõpeb suvi igal rohutirtsul peagi. Ja sügises juba otsapidi olemegi.

Ökosüsteemi esmaseks tasakaalustumiseks kulub mõnisada aastat.

Odav energia on iseenesest ohtlik, kui me vähegi kaugemale ette mõtleme.

Kuidas on muutunud Eesti varustatus energiaga viimase saja aasta jooksul ökoloogilisest perspektiivist?

Eesti Vabariigi alguses tuli peaaegu kogu siin kasutatud energia taimede fotosünteesi kaudu Päikeselt. Võib öelda, et siis oli Eesti majandus täitsa roheline. Põlevkivi kaevandamisega alles alustati, esimene turbaelektrijaam oli rajamisel. Eesti taimestiku fotosünteesi kogumaht oli siis ja on praegu umbes 25 gigavatti. See hinnang on siiski üpris ligikaudne, paraku on meie ökoloogidel veel tööd, et täpsem arv kindlaks teha.

Kogu Eesti inimmajanduse tarbitav keskmine võimsus oli sada aastat tagasi umbes 0,4 GW. Nüüd on aga umbes 6 GW, nii et 15 korda rohkem. Samas pole rahvastik palju suurenenud, ei söö me ka eriti rohkem, lihtsalt kulutame palju palju enam tööstusele, transpordile ja kodumajandusele. Õige omapärane on aga see, et Eesti ekspordib praegu biomassi mahus (ca 0,4 GW), mis vastab Eesti inimmajanduse kogu energiatarbele sada aastat tagasi. Selle põhiosa on siis praegune puidusaaduste eksport, mis kajastub metsade ülemäärases raies.

Enamik praegu toodetavast lisaenergiast – umbes 4 GW – on fossiilne, ligi pool sellest kohalik, veidi üle poole aga imporditud gaasi ja naftasaadustena. Imporditud elektrist, mida on ka päris palju (ca 0,3 GW), pärineb märkimisväärne osa ilmselt Loviisa tuumaelektrijaamast. Tuule- ja päikesejaamade osa on seni veel väike, mitte palju üle 0,1 GW aasta keskmisena.

Rõhutan, ent need numbrid siin on ligikaudsed, sest teaduslik Eesti ökosüsteemi energeetika tervikpilt ootab veel kirjapanekut. Senistes arvutustes on inimeste kõrval teised Eesti elanikud ning suurem jagu meie maa peamisest ja igikestvast energiaga varustajast – fotosünteesist – enamasti kõrvale jäetud.

Kui palju energiat inimene tegelikult vajab?

Inimese keha ainevahetuse võimsus on ligikaudu 100 vatti. Seda hoiab üleval toit. Lisaks on vaja energiat kütteks ja toiduvalmistamiseks, mitmesuguste materjalide valmistamiseks ja ehitusabiks ning kaugemaks liikumiseks. Kuni 20. sajandi alguseni piisas selleks aasta keskmisena 300 vatist inimese kohta.

Ühe juba 1980. aastatel tehtud uurimuse järgi peaksime kenasti hakkama saama, haridustegevus ja hulk mugavusi kaasa arvatud, kui inimese kohta kasutame keskmiselt ühe kilovati võimsust. See on üle kahe korra rohkem kui sajand tagasi, kuid viis korda vähem kui praegu.

Aga mis on viimase 50 aasta suurimad revolutsioonid teoreetilises bioloogias? Või paistavad revolutsioonilistena mõned ideed ainult väikese mõtteloolise eruditsiooni taustal?

See küsimus puutub asjasse, sest on seotud arusaamisega (ja teadmiste lisandumisega) ökosüsteemide tasakaalust. Tasakaalu mõiste ise on bioloogias päris keerukas ja läbi teinud suure arengu. Varasemas bioloogias ei olnud kommunikatiivsete suhete rolli eriti uuritud, samuti keerukate mittelineaarsete protsesside (mida eluprotsessid just on) tasakaalutingimusi.

Pikka aega on – eriti just populaarsemates esitustes – organismide elu kirjeldatud kui püüdu maksimaalselt paljuneda, justkui tähele panemata, et liikide arvukus püsib teatud kõikumisele vaatamata väga palju põlvkondi enam-vähem ühesugune. Oluliselt on arenenud evolutsiooniteooria, eriti sümbioosi ja epigeneetilise pärandumise tähtsuse selgitamise osas. Darvinism on pea peale keeratud.

Milline on peapealse darvinismi lühikokkuvõte?

Et mutatsiooniprotsess ei ole tavaliselt evolutsiooniliste muutuste algataja, vaid on järelkäija. Ja et looduslikul valikul on palju pisem roll (sümbioosil seevastu suurem) kui varem arvatud.

Kalevi Kulli 70. juubeli puhul valja antud raamatus kirjutavad sadakond teadlast tema mõjutustest oma loomingule.
Kalevi Kulli 70. juubeli puhul valja antud raamatus kirjutavad sadakond teadlast tema mõjutustest oma loomingule. Foto: repro

Kuidas läheb biosemiootikal? Ka siin vist pigistavad demograafilised ja majanduslikud piirid raskemalt kui vaimsed piirid, st ülikool on rahahädas ja paljudele erialadele ei jätku ka tudengeid.

Biosemiootika tulek on osa suurest paradigmaatilisest muutusest, mis bioloogias praegu käsil. Biosemiootika tegeleb elusolendite kommunikatsiooni, taju ja õppimisvõimega, sellesamaga, millega kogu semiootika, kuid tähelepanuga mitte-inimestel ja keele-eelseil suhtlemisviisidel. Seetõttu on biosemiootika ühtlasi bioloogia oluline osa. Ökoriigi teooria tarvis on vaja semiootilist ökoloogiat. Biosemiootika kursusi tuleb maailmas järjest juurde, nii et siin suurt muret pole, lihtsalt uurida ja õppida, sealhulgas kindlasti ka Eestis, kus on õnnestunud eesliinil olla.

«Rohelise revolutsiooni isa» sai 1970. aastal Nobeli rahupreemia. Tagantjärele tarkusega võib vist öelda, et roheline revolutsioon oli kõike muud kui roheline. Ja ühtlasi sõda elurikkuse vastu. Mul on vahel tunne, et selline rohepööre, mis tahab lihtsalt energiaallikaid muuta, on sarnast tüüpi lühinägelikkus, st kuritöö elurikkuse, koosluste ja maastike vastu, sest see eeldab enneolematus koguses kaevandamist, elupaikade hävitamist. Ehk siis inimkond vahetab lihtsalt suitsiidivahendit, raiskab hirmsalt aega ja energiat sellele, et veenda end mürgisüsti asemel poomist valima.

Norman Borlaug (1914–2009) oli agronoom, kelle tööl oli suur osa tööstuslike põllukultuuride aretamisel – lühikõrreline nisu oli tema eriline saavutus. See tõi kaasa põllumajanduse täieliku tehnoloogilise muutmise 20. sajandi teisel poolel – kemiseeritud ja mürgitatud ühetaolised umbrohuta põlluväljad, mida saab masinatega harida suhteliselt vähese inimtööjõuga. Koos sellega maastike vaesumine ja surnud muld. Et seda roheliseks kutsuti, on lihtsalt seetõttu, et tegu on roheliste taimedega, mis sestpeale tööstuse objektiks said.

Praegune Euroopa rohepööre on märksa rohkem roheline, ökoloogilisuse mõttes, ent kuna puudutab vaid mõnda majanduse lõiku, mitte süsteemi tervikuna, siis on ta ökoloogilisest ehk tasakaalulisest elamisviisist paljus õige kauge ning kohati sellega ka vastuolus. Siiski üldjoontes õiges suunas. Päris rohepööre tähendaks aga kultuuri, sealhulgas majanduse täisealiseks saamist ja kasvu lõpetamist.

KOMMENTAAR

Lauri Laanisto: Kalevi Kull ja bioloogia – edasiviiv tagasivaade

Ökoloog Lauri Laanisto.
Ökoloog Lauri Laanisto. Foto: erakogu

Elusloodus ümbritseb meid kõikjal ja kogu aeg, kuid meie teadmised sellest kipuvad olema küllalt puudulikud. Seetõttu tekib looduseuurijatel alailma huvitavaid mõtteid, milline loodus on ja kuidas see toimib. Neid mõtteid on palju ja need muudkui kuhjuvad ja kuhjuvad segiläbi üksteise peale ja vahele, moodustades küllaltki kaootilise, inimaru silmapiirini laiuva ja kõrguva kuhja, mida võib nimetada bioloogia teooriaks. Ei ole selgeid piire ei valdkondade, elustikurühmade ega skaalade ja tasandite vahel – kõik läheb tasapisi läbisegi ja suurem osa ideedest mattub unustuse poole.

Kalevi Kull on üks väheseid loodusteadlasi, kes on pikka aega ja järjepidevalt püüdnud sellest kuhjast mustreid leida. Noppida sealt välja mõtteid, hüpoteese, kontseptsioone, teooriaid, mis tunduvad tuumakama kui teised, mis kehtivad nii erinevate elustikurühmade puhul kui ka eri tasanditel ja skaaladel. Neid, mis tõepoolest avardavad meie arusaamu sellest, milline loodus on ja kuidas see toimib. Nendeni jõudmisel on ta alati väga oluliseks pidanud mõttelugu – kes ja millises kontekstis mingi teooriaga lagedale tuli. Nii tekivad teooriatele juurde tagasivaatelised lisakihistused, kujunevad mõttekäikude võrgustikud, mis aitavad ootamatult tõhusalt mõista ja eristada, et mida me juba teame ja mida veel mitte…

Järgmisel aastal saab pool sajandit sellest, kui Kalevi koos oma paari kursusekaaslasega hakkasid korraldama Teoreetilise Bioloogia Kevadkooli, mille keskne idee on justnimelt valdkondade-, organismirühmade- ning skaalade- ja tasanditeülene bioloogiateooriate süntees. Sedasorti tervikuks ühendamise käigus klaarub ka asjassepuutuvate ideede mõttelugu. Kevadkooli teemad on nimme valitud sellised, et sellega saab haakuda nii spetsiifilise ainurakse molekulaarbioloogia uurija kui terviklike ökosüsteemide aineringete uurija – mõtete elurikkuses on alati kuhjaga täitmata nišše.

Kalevi Kull aastal 1995.
Kalevi Kull aastal 1995. Foto: Toomas Trapido

Pea sama mitmekesine on olnud ka Kalevi enda teadustegevus eluteadustes. Ta on küll olnud peamiselt keskendunud taimede uurimisele, ent on seda teinud väga erinevates skaalades – alates taimelehtede siseste struktuuride olulisusest taimede stressi taluvuse määramisel, kuni taimekoosluste elurikkuseni. Kalevi on avaldanud uurimusi väga fundamentaalsete evolutsiooniprotsesside kohta, aga ka rakenduslikke looduskaitsebioloogilisi töid.

Teaduse laineharja, eriti reaal- ja loodusteadustes, viib eelkõige edasi uudsus. Vähemalt teaduse enda esindajate sõnul. Kuid see uudsus ei soostu väga sageli tagasi vaatama. Tuhisetakse edasi, sest on kiire. Analüüsiga on kiire, sest kirjutamisega on kiire, sest avaldamisega on kiire. Sest nii tuleb mõõdetav edukus.

Kuid uudsust saab tuvastada üksnes minevikku tundes ja sinna vaadates. Ilma testitava hüpoteesi või teooria kujunemislugu tundmata juhtubki alailma nii, nagu kunagi üks Ameerika teadlane August Vaga auditooriumis peetud seminaril ühtede parasjagu väga kõmu tekitanud tulemuste kohta ütles – significant, but not important.

Kalevi on just see mees, kelle juurde minna, kui tuleb mõni hea idee. Ta mõtleb heameelega kaasa ja aitab tagasi vaadata, et aru saada, kas selle ideega tasub üldse edasi minna. Sest tõeliselt edasi minna saab vaid nii. Palju õnne, Kalevi – et sul oleks veel palju aastaid jaksu tagasi vaadata ja edasi minna!

Märksõnad
Tagasi üles