N, 8.12.2022

VÕIM JA JULGEOLEK ⟩ NATO peasekretär käitub Erdoğani vihmavarju hoidjana

Meelis Oidsalu
, Fookuse Võimu ja julgeoleku toimetaja
NATO peasekretär käitub Erdoğani vihmavarju hoidjana
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Erisaadik Soome peaministrile õiget keelekasutust õpetamas.
Erisaadik Soome peaministrile õiget keelekasutust õpetamas. Foto: Illustratsioon: Marek Strandberg
  • Kandidaatriik Rootsi avalik survestamine Türgi nimel on Jens Stoltenbergilt järjekordne jäme aps
  • Erdoğan tahab sama soojaga ilmselt ette võtta ka kurdidega sõjalist koostööd tegeva Washingtoni
  • Kui neutraliteet ei sobi heaoluriikidele nagu Rootsi ja Soome, ei saa see ammugi sobida Ukrainale

Veel kunagi varem pole NATOga liituda sooviva riigi staatus läbirääkimiste käigus nii järsult ja ootamatult muutunud kui Soome ja Rootsi oma. Nende kahe liitumise viis on sama tähtis kui selle kiirus või ehk isegi tähtsam, leiab Fookuse Võimu ja julgeoleku toimetaja Meelis Oidsalu.

Kui Rootsi ja Soome ­edastasid kuu aega tagasi oma saadi­ku­­te ­kaudu NATOga liitu­mi­se avaldused, tundus kõik vormistamise küsimus. Mis saakski mitmesugustes arengute ja väärtuste edetabelis poodiumikohti hoidvatel Põhjala riikidel veel teha olla, et NATOt väärida? Ka sõjalise koostöösuutlikkuse ja kokkuharjutatuse koha pealt on mõlemad riigid vaata et rohkemgi integreerunud kui mõni NATO liikmesriik.

Ankara on esitanud nõudmise, et mõlemad riigid annaksid väidetavalt Kurdistani Töölisparteiga (PKK) seotud isikud Türgile välja.

Türgi on nõudnud parteitu kurdi rahvusest Rootsi parlamendiliikme Amineh Kakabaveh’ väljaandmist. Kui Stockholm peaks seda võimaldama, tähendaks see väärtuskapitulatsiooni Ankara autokraadi ees.
Türgi on nõudnud parteitu kurdi rahvusest Rootsi parlamendiliikme Amineh Kakabaveh’ väljaandmist. Kui Stockholm peaks seda võimaldama, tähendaks see väärtuskapitulatsiooni Ankara autokraadi ees. Foto: Christine Olsson/TT News Agency/Reuters/Scanpix

Siis aga nägi ajaloolist ­võimalust Türgi president Recep Tayyip Erdo­ğan, kes nägi võimalust ­survestada nii Soomet kui ka Rootsit, et need oma humanistliku kurdipoliitika üle vaataksid. Niisamuti on Ankara esitanud nõudmise, et mõlemad riigid annaksid väidetavalt Kurdistani Töölisparteiga (PKK) seotud isikud ­Türgile välja. Rootsi puhul ärritab Erdoğani ka gülenistidele peavarju ­pakkumine. Lisaks PKKga seotud isikute väljasaatmisele on nad Rootsilt soovinud ka Rootsi parlamendiliikme, Iraani Kurdistanis sündinud Amineh Kakabaveh’ väljaandmist ja relvaembargo tühistamist Türgi suhtes.

Kurdi rahvusvähemuse relvakonflikt käib juba ligi 40 aastat, PKK on ka Euroopa Liidus nimetatud terroristlikuks organisatsiooniks (kuigi Euroopa Kohus on öelnud, et selle staatuse andmine oleks pidanud läbima põhja­likuma kaalumise) ja üks teine kurdi relvastatud üksus, mis võitles koos läänega Islamiriigi vastu, lühendnimega YPG, mida toetavat ka nimetatud Rootsi parlamendiliige, on Ankara väitel selle töölispartei sõsarorganisatsioon ning ka nendega tuleks suhted katkestada.

Tõenäoliselt ei ole Rootsi ja Soome vetostamise adressaat mitte ainult Soome ja Rootsi, vaid ka Ameerika Ühendriigid. Ilmselt võib kaasneda ka nõudmine, et nad lõpetaksid Süüria kurdide YPG toetamise. Türgile on see toonud juba kaasa rahalist ­kahju valuutakursi kukkumisena. Ilmselt on Erdoğan sellega arvestanud. Ta ­tahab tõenäoliselt ka Ühendriike mingil moel laua taha. See omakorda tõotaks pikka liitumisprotsessi.

Türgi presidendil on tõsi taga

Võimalik, et Ankara rahuldubki mõne retoorilise järeleandmisega või relva­embargo tühistamise lubadusega. Tõenäolisem on siiski, et autokraat tahab ka verd või vähemalt pisaraid, st konkreetsete välja antud ­isikute üle kohtumõistmist Türgis. Soome ja Rootsi on mõlemad pandud keeru­li­se valiku ette. NATOga liitumise otsust pole nende avalikus ­debatiski seotud muude välispoliitiliste käitumislaadide muutmisega, pigem on seda serveeritud kui kitsalt julgeolekulist, enesekaitsele suunatud julgeolekupakti.

Kurdid on Euroopa linnades meelt avaldanud Türgi sõjaliste aktsioonide vastu Kirde-Süürias, aga riikide kokkulepped on jätnud selle rahva omapead.
Kurdid on Euroopa linnades meelt avaldanud Türgi sõjaliste aktsioonide vastu Kirde-Süürias, aga riikide kokkulepped on jätnud selle rahva omapead. Foto: Vincent Kessler/Reuters/Scanpix

Ühe autokraadi ees peanoogutamise eest on Soome president ­Sauli Niinistö ka Eesti riigitegelastelt-ajakirjanikelt vastu pead saanud. Hilju­tises avalduses näitas ­põhjanaabrite riigipea üles oma uskmatust ja frustratsiooni selle suhtes, kuhu nii lootusrikkalt alanud läbirääkimised on jõudnud.

Needsamad veidi tänitavas toonis valgustatud pead siinpool ­Soome lahte peavad nüüd mõtlema, kas selgelt autokraatide leeri kuuluva Erdoğani poole nii sügava kummarduse tegemi­ne (mitte sugugi nägu Ankara ­poole) oleks siis kuidagi vähem põhimõttelage. Ehk siis ­Soome ja Rootsi ­liitumisest on Erdoğan teinud ühtlasi ka suveräänsustesti, kui palju oma rahvusvahelisest enesetajust on kandidaatriigid valmis loovutama autokraatlikule väljapressijale. Kui Ankara avantüür läbi läheb, tekib küsimus, millise NATOga Soome ja Rootsi liituvad ning kas see liitumine ise ei muuda NATO olemust ­sinnapoole, kuhu ka Eesti ei sooviks selle liikumist.

Rollisegadus õõnestab Euroopa julgeolekut

NATO on väljunud just ­väärtuspõhise hurraa-globalismi ajastust, peasekre­tär Jens Stoltenberg suutis suurejooneliselt läbi kukkuda oma avaliku diplomaatia osakonna ­häälestamisega selleks, mis juhtus 24. veebruaril. Pööre väärtuspõhisest territooriumiväliste operatsioonide ajastust, mis sai alguse 1990. ­aastatel Balkanil, rangelt riigipiire järgiva huvidepõhise kaitse­kontseptsioonini oli läbi planeerimata ja sõnumdamata. Seni ei ole suudetud arusaadavalt selgitada, miks ei alustatud humanitaarmissiooni Ukrainas kasvõi ­elanikkonna päästmiseks, miks ei ­suudeta turvata Ukraina Musta mere sadamaid ja maailmale nii olulise viljaekspordi mereteid.

Jens Stoltenberg suutis suurejooneliselt läbi kukkuda oma avaliku diplomaatia osakonna häälestamisega selleks, mis juhtus 24. veebruaril.

Soome ja Rootsi andsid NATO peasekretä­rile Jens Stoltenbergile alliansiga liitumise taotluse üle 18. mail ehk ajal, mil kõik tundus veel olevat ­pelgalt vormistamise küsimus.
Soome ja Rootsi andsid NATO peasekretä­rile Jens Stoltenbergile alliansiga liitumise taotluse üle 18. mail ehk ajal, mil kõik tundus veel olevat ­pelgalt vormistamise küsimus. Foto: Johanna Geron/EPA/Scanpix

Küsimus ei ole mitte NATOs, vaid Euroopa julgeolekukorralduses tervi­kuna ja alliansil on selles küsimuses olnud võtmeroll, mis uues olukorras vajab usutavat sõnastamist. Loodetavasti kuuleme kasvõi paari lauset selle kohta ka eelseisva Madridi tippkohtumise pressikonverentsidel, lisaks Baltimaade sõjalise ­tugevdamise selge kavaga. Seni on NATO teod Baltimaade suunal olnud hädapärased, aga tegude kõrval on allianss ka mõttekriisis.

See mõttekriis väljendus mh Stoltenbergi nädalatagusel ühispressi­kon­verentsil Rootsi ­peaministri Magdale­na Anderssoniga. NATO ­peakorteri pressiteade: «Peasekretär ütles, et tema ja tema töötajad jätkavad tihe­dat kontakti kõigi osalistega, et ­lahendada Türgi õigustatud mure PKK terroristliku rühmituse pärast ning teha võimalikult kiiresti edusamme Rootsi ja Soome liikmetaotluste lahendamisel. Ta tervitas Rootsi valitsuse valmisolekut käsitleda Türgi muresid, osutades muudatustele Rootsi terrorismivastase võitluse seadusandlikus raamistikus ja tööd tagamaks, et Rootsi relvaekspordi õigus­lik raamistik kajastaks nende tulevast staatust NATO liikmena koos uute kohustustega liitlaste ees.»

Stoltenbergi veider viimane aasta

Kujundlik tõlge: Stoltenberg hoidis pressikonverentsil Erdoğani vihmavarju, öeldes, et Türgi mured on legitiimsed, ning andes mõista, et Soome ja Rootsi ongi mingil määral terrorismi toetanud ja peavad oma lähenemise üle vaatama. Pärast külma sõja lõppu pole mitte kunagi ühtegi liituvat riiki kahtlustatud kergekäelises suhtluses terroristidega, nii et tekkinud on üsna kummaline olukord, eriti arvestades Soome ja Rootsi hiljutist ideaalkandidaatriigi staatust.

Ilmselt oli see Stoltenbergi kohmakas katse jõuda Madridi tippkohtumise eel ikkagi mingi ­tulemuseni ning ei ole välistatud, et see käik oli koordineeritud Stockholmi ja Helsingiga. Ent ka peasekretär ise ütles, et Madridi tippkohtumine pole kunagi olnud Rootsi ja Soome liitumise lõpptärmin, andes sellega mõista, et see kõik võib võtta aega märksa kauem. Kui kiiret ei ole, siis miks niiviisi rabistada?

Miks ei võiks NATO peasekretär oma avaldusega kinnitada, et ühe tema liikmesriigi mure kandidaatriikide välispoliitika pärast on ­legitiimne? Esiteks seetõttu, et NATO peakorterist on Soome ja Rootsi NATOga ­liitumise tajutud ajasurve ­tõttu järsku saanud ­justkui mingi ­välispoliitiline arbitraaž. Oleme liitumisprotsessi instrumentaliseerimist ka varem ­näinud, näiteks kui ­Kreeka vetostas Põhja-Makedoonia ­liitumise ning sundis ­riiki oma nime muutma. Ka Türgi on varem kasutanud väljapressimistaktikat, muu hulgas Balti kaitseplaanide kinnitamist takistades. Peasekretäri avalduste sisu nii kaalukates küsimustes peaks tulema riigipeade tippkohtumisel või Põhja-Atlandi nõukogus, kus istuvad liikmesriikide suursaadikud.

Türgi on Ukraina sõja varjus taasalustanud sõjalist operatsiooni Kirde-Süürias asuvate kurdide vastu. Tsiviilisikud põgenemas 2019. aastal Türgi poolt Rahukevadeks nimetatud pealetungi eest.
Türgi on Ukraina sõja varjus taasalustanud sõjalist operatsiooni Kirde-Süürias asuvate kurdide vastu. Tsiviilisikud põgenemas 2019. aastal Türgi poolt Rahukevadeks nimetatud pealetungi eest. Foto: Delil Souleiman/AFP/Scanpix

Probleem on antud juhul selles, et kui Ankara eesmärk ongi pill lõhki ajada, siis aitab Stoltenberg oma «legitiimsustempliga» Erdoğanil seda teha. NATO peasekretäril ei ole pädevust säärast arbiitrirolli võtta, minimaalne foorum sellise hoiaku kujundamiseks oleks olnud Madridi tippkohtumine, aga see pole esimene kord, kui Stoltenberg tippkohtumise seisukohti ära ootamata NATO nimel sõna võtab. Kõige parem ja riikide suveräänsust austavam viis oleks lasta pealinnadel omavahel see asi ära klaarida.

Et USA või teiste liitlaste laevad saaksid julgestada Ukraina vilja vedavaid laevu, on samuti vaja Türgi otsust avada sõjalaevade liikluseks Bosporuse väin.

Üheks kaalukeeleks liitumisprotsessis võib aga saada hoopis Odessa blokaad ja selle murdmine. Et Ameerika Ühendriikide või teiste ­liitlaste laevad saaksid julgestada Ukraina ­vilja vedavaid laevu, on samuti vaja Erdoğani otsust avada sõjalaevade liikluseks taas Bosporuse väin, mille Türgi kohe sõja alguses sulges. On oluline, et Soome ja Rootsi liitumine ei satuks samasse võrrandisse Ukraina ­sõjalise abistamisega, vajadusel ­mereblokaadi murdmiseks sõjalist jõudu ­kasutades. Ukraina tulevik on ka Eestile ­praegu tähtsam teema kui Soome ja ­Rootsi – kes faktiliselt on juba osaliselt NATO kollektiivkaitsesüsteemi osa – liitumise formaliseerimine.

Neutraliteedi väärtus on kolinal kukkunud

Eestile ei pruugi Soome ja Rootsi NATOga liitumise venimine otsest ohtu tähendada, kui mõlemad riigid saavad üleminekuajaks selged julgeolekugarantiid. Siin on juba tehtud ajalugu. Ühendkuningriigi peaminister Boris Johnson teatas 11. mail Soome ja Rootsiga kaitse­pakti sõlmimisest. Niinistö käis julgeolekugarantiisid Ameerika Ühendriiki­de presidendilt Joe Bidenilt küsimas kohe, kui Ukrainas algas suurem sõjategevus. Veider muidugi, et selle ­paktiga ei ühinenud peale kaitstavate riikide ükski Euroopa Liidu liikmesriik.

Soome ja Rootsi liitumine NATOga pole oluline mitte ainult Baltimaade julgeoleku jaoks, vaid kogu Euroopa tulevase julgeolekuarhitektuuri mõttes.

Soome ja Rootsi liitumisele tähendab kujunenud olukord seda, et tõenäoliselt Madridi tippkohtumiseks kokkuleppele ei jõuta, vähemalt mitte juhul, kui nad ise ei otsusta teha suuremaid järeleandmisi. Sama oluline kui liitu­mise õigeaegsus on liitumise viis. Helsingi ja Stockholm peavad ka ise võtma aega, et oma valikud läbi seedida ja rahvale selgeks teha. Ühendkuningriigiga sõlmitud pakt on omalaadne julgeolekugarantiide lisakiht, mis võiks tulevikus pakkuda pretsedenti ka Ukraina tulevaseks turvamiseks Venemaa jätkurünnakute eest.

Soome ja Rootsi liitumine ­NATOga pole oluline mitte ainult ­Baltimaade julgeolekule, vaid kogu Euroopa tulevase julgeolekuarhitektuuri mõttes. Nende kahe end varem vähem või rohkem neutraalseks kuulutanud riigi liitumine NATOga (eriti kui see toimub ülepeakaela ja väärtuskompromisside­ga) on selge tunnistus neutraliteedi kui rahu säilitamise vahendi igandlikkusest uuel ebastabiilsuse sajandil. Kui neutraliteet ei sobi rikkale Põhjalale, ei saa see sobida ka vaeseks pommitatud Ukrainale.

Märksõnad
Tagasi üles