N, 8.12.2022

Meelis Oidsalu ⟩ Eesti peaks kaitsehangetelt kõrvaldama Šveitsi, Iisraeli ja Türgi pakkujad

Meelis Oidsalu
, Fookuse Võimu ja julgeoleku toimetaja
Eesti peaks kaitsehangetelt kõrvaldama Šveitsi, Iisraeli ja Türgi pakkujad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Fookuse «Võimu ja julgeoleku» toimetaja Meelis Oidsalu.
Fookuse «Võimu ja julgeoleku» toimetaja Meelis Oidsalu. Foto: Mihkel Maripuu
  • Tootjariikide vetoõiguste rakendamine Ukraina sõja näitel on ka Eesti sõjalise kaitse probleem
  • Šveits on seadusega keelanud sõdivatele osapooltele relvade edastamise, miks sealt siis relvi osta?
  • Balti sõjalise kaitse kriitiline osa on Eesti, Läti ja Leedu kiire vastastikuse abistamise võime

Viimasel kümnendi uudisvoos on üsna tavapärased olnud teated Saksamaa relvajõudude ja relvastuse viletsast seisust. Teateid relvamüügi edasimüügi keelamisest on tulnud mujaltki, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.

Relvade edasimüüki piiravat lõppkasutaja sertifikaati on kuni selle aastani Eestis peetud rohkem formaalsuseks, seda hetkeni, mil Eesti soovis Ukrainale anda 122-millimeetrise kaliibriga haubitsad, mis olid 2009. aastal ostetud Soomest, kes need omakorda ostis Saksamaalt. Saksamaa viivitas annetuse heakskiitmisega, nii nagu Saksa valitsus on viivitanud ka omamaiste relvade tarnega.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremi visioon on olnud Baltikumi kaitsetegevuse ühildamine. Selle oluline osa on võimalus anda vastastikku kiiret sõjalist abi ja seda loodetavasti mitte Türgi presidendi suvast sõltudes.
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremi visioon on olnud Baltikumi kaitsetegevuse ühildamine. Selle oluline osa on võimalus anda vastastikku kiiret sõjalist abi ja seda loodetavasti mitte Türgi presidendi suvast sõltudes. Foto: Sander Ilvest

Saksamaa Ukrainale lubatud raskerelvasüsteemidest pole Ukrainasse praeguseks jõudnud ükski. Ilmselt on lisaks poliitilistele põhjustele (Olaf Scholzi koalitsioonipartnerite vastuseis relvatarnetele) probleemid ka tehnilised. Viimase kümnendi uudisvoos on üsna tavapärased olnud teated Saksamaa relvajõudude ja relvastuse viletsast seisust.

Iga Šveitsilt relvi või moona ostev riik piirab võimalusi oma elulisi huve kaitsta ühele sõdivale poolele sõjalis-materiaalse abi andmisega, mis võib olla sõja kulgu otsustav tegur.

Teateid relvamüügi edasimüügi keelamisest on tulnud mujaltki. Šveits ei andnud luba Taanile Piranha soomukite annetamiseks ja Saksamaal ei lubatud Ukrainale tarnida soomustransportööre. Samuti soovis Saksamaa saata Ukrainasse Šveitsis toodetud moona, ka siin tõmbas alpivabariik pidurit. Šveits on teinud ametliku avalduse, mis tugineb nende neutraliteedipoliitikale ja mille kohaselt nende seadusandlus ei lubagi sõdivale poolele relvi anda või nende andmist heaks kiita.

Järelikult piirab iga Šveitsilt relvi või moona ostev riik võimalusi oma elulisi huve kaitsta ühele sõdivale poolele sõjalis-materiaalse abi andmisega, mis – nagu Ukraina sõda näitab – võib olla sõja kulgu otsustav tegur. Seega mõjutavad relvaostud Šveitsist meie ja meie liitlaste tarnekindlust. Iisrael on teistel liitlastel, aga ka Eestil, keelanud igasugu juudiriigi päritolu relvastuse edastamise Ukrainale, kartes, et nendega tapetakse Venemaa võitlejaid ja Venemaa võib vastata omalt poolt meetmetega Süürias.

Kui Eesti oleks aasta alguses soovinud Ameerika päritolu Javelinide asemel Ukrainale abiks saata Iisraeli tankitõrjesüsteemid, poleks see abi Ukrainani jõudnud. Fotol Javelini harjutuslaskmine.
Kui Eesti oleks aasta alguses soovinud Ameerika päritolu Javelinide asemel Ukrainale abiks saata Iisraeli tankitõrjesüsteemid, poleks see abi Ukrainani jõudnud. Fotol Javelini harjutuslaskmine. Foto: Martin Andreller

Kaitseminister Kalle Laanet on geopoliitilistel põhjustel relvade müümist või kinkimist takistavate riikide hulgas lisaks Šveitsile ja Iisraelile nimetanud ka Türgit. Selle riigi laiema käitumise põhjal on selge, et tegemist pole ennustatavalt ja usaldusväärselt käituva tarnijaga. Tarnijate võim relvastuse ja moona kasutuse üle on väga suur ning seda võimu pole vaja kinkida riikidele, kes seda Eesti huvidega vastukäivalt realiseerivad.

Eestil on üks teadaolev võimalik sõjaline vaenlane. Ukraina sõda näitab, et sõda selle vaenlasega võib mh ka Eesti eest pidada parasjagu mõni teine riik, kellele relvaabi andmine on Eesti huvides ja mõneti ka moraalne kohustus. Nagu viimased kolm kuud on näidanud, on relva­abi andmise võimalus aidanud ka väikeriigil Eestil oma rahvusvahelist nähtavust ja mõjukust tõsta. Aga mitte ainult.

Relvaabi andmise võimalus on aidanud ka väikeriigil Eestil oma rahvusvahelist nähtavust ja mõjukust tõsta. Aga mitte ainult.

Oletame, et Venemaa ründab Leedut ja Lätit ning mingil põhjusel ei ole Eestil võimalik sinna appi saata oma vägesid (sõjaline surve meie piiri taga), küll aga vajab Läti või Leedu hädasti sõjalis-materiaalset abi (laskemoona näol). Veel rohkem ahistab see piirang meid vastupidisel juhul – kui Läti ja Leedu või mõni muu liitlane ei saa meid abistada, sest Türgi, Iisrael või Šveits pole lubanud seda teha. Neist riikidest võiks relvatarneid teha vaid juhul, kui nende väljastatud lõppkasutaja sertifikaadid ei nõuaks relvaabi andmisel Baltikumi-siseselt või ka Läänemere regioonis laiemalt päritolumaa luba. Sellist piirkonnapõhist lõppkasutaja sertifikaadi süsteemi võiks kaaluda ka teiste riikide puhul.

Kaitseväe uue automaatrelva LMT R-20 RAHE soetamine Ameerika Ühendriikidest annab kindlust, et erinevalt Iisraeli päritolu Galil-automaatidest saab neid vajaduse korral tõenäoliselt ka Ukrainale saata.
Kaitseväe uue automaatrelva LMT R-20 RAHE soetamine Ameerika Ühendriikidest annab kindlust, et erinevalt Iisraeli päritolu Galil-automaatidest saab neid vajaduse korral tõenäoliselt ka Ukrainale saata. Foto: Mihkel Maripuu

Balti riikide kaitseks peavad Eesti, Läti ja Leedu olema valmis kiirelt pakkuma vastastikust sõjalist abi. Kas me ikka tahame, et see sõltuks Türgi presidendi suvast?

Märksõnad
Tagasi üles