N, 8.12.2022

Hanno Zingel ⟩ Jõgedel ja järvedel võiksid olla «inimõigused»

Hanno Zingel
, keskkonnaministeeriumi nõunik
Jõgedel ja järvedel võiksid olla «inimõigused»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kui Eesti annaks Piusa jõele isikuõigused, kas siis neid tunnustaks ka Venemaa? Piusa jõgi Eesti-Vene piiri lähedal Saatse kandis.
Kui Eesti annaks Piusa jõele isikuõigused, kas siis neid tunnustaks ka Venemaa? Piusa jõgi Eesti-Vene piiri lähedal Saatse kandis. Foto: Arvo Meeks/Lõuna-eesti Postimees
  • Vaatamata looduskaitsjate pingutustele on elurikkus kogu maailmas vähenemas
  • Euroopa Liidu elurikkuse strateegia kohaselt peaks kaitse all olema vähemalt 30 protsenti kogu alast
  • Looduse kaitsmiseks ei piisa vaid kaitsealadest, tarvis on ka mõtteviisi muutust

Kui kaitsealade loomine on traditsiooniline ja pika ajalooga tegevus, siis mõte loodusele õiguste andmisest on palju värskem ja innovaatilisem, kirjutab keskkonnaministeeriumi looduskaitse nõunik Hanno Zingel.

Liikide väljasuremine planeedil Maa on 53 korda looduslikust kiirem. Mis sellest, et miljonid inimesed on loodushoiu nimel aastakümneid pingutanud. Mida veel saaksime teha? Kas üks abinõu võib peituda Urvaste ja Uus-Meremaa üllatavas ühisosas?

Keskkonnaaktivismil on praeguseks vanust ligi pool sajandit. 1969. aastal Santa Barbara linna lähistel juhtunud ulatuslik õlireostus kutsus Ameerika Ühendriikides esile suure pahameeletormi ning tõi esimest korda maailma ajaloos miljonid inimesed tänavatele looduse saastamise vastu protestima. Sealt edasi arenesid sündmused kiiresti: meeleavalduse esimesel aastapäeval (mida nüüd tuntakse ja tähistatakse Maa päevana) allkirjastas tollane president Richard Nixon keskkonnakaitseseaduse, mis on praeguseni olnud USA loodushoiu alus. Aastal 1972 sündis ÜRO keskkonnaprogramm UNEP. Keskkonnakaitse sai jäädavalt maailmapoliitilise tegevuskava osaks.

Niisama kaua on püütud leida vastust küsimusele, kuidas nüüdseks maakeral kõikjale jõudnud intensiivselt paljunev imetajaliik – inimene – ja ülejäänud loodus suudaksid koos püsima jääda.

Viimase poole sajandiga on inimene teinud looduse säilimiseks mõndagi. Tiigrid, lõvid ja vaalad – või kui soovime kodumaisemat vaadet, siis ka kured, luiged ja kotkad – on meiega, on siin alles, kuigi mõned aastakümned tagasi tundus, et oleme neid inimtegevuse tõttu kaotamas.

Kuid paraku on seda ikkagi vähe: maailma loodusrikkus väheneb muret tekitava kiirusega – toimumas on tohutu üheülbastumine. Räägime kuuenda suurema väljasuremislaine tulekust (viimatine, dinosaurused maakeralt pühkinud ning muu hulgas Homo sapiens’ile niši vabastanud suur väljasuremine oli 66 miljonit aastat tagasi).

Miski on läinud valesti. Mis? Üldine arusaam on, et looduskaitsjad pole suutnud rääkida kõigile arusaadavas keeles. Kurtmine, et suurfirmad kulutavad miljoneid põllumajandusmürkide inimorganismile kahjulikkuse eitamisele või kliimamuutuste reaalsuse kahtluse alla seadmisele, ei vii edasi.

Kaitsealad, aga kui palju?

Kõigile mõistetav keel on muidugi raha. Nii ongi looduse tähtsuse väljendamisel üheks lahenduseks peetud toimivate ökosüsteemide (nagu ookeanid, metsad, sood ja niidud) inimkonnale pakutavale rahalise väärtuse määramist.

Kui keskenduda ainuüksi kaitsealadega hõlmatud loodusele, siis meie põhjanaabrite soomlaste rahvuspargid ja kaitsealad toodavad aastas tulu 219 miljoni euro ringis ning Leedus leiduvate kaitsealade sotsiaal-majanduslik aastane kogutulu on soomlaste omale lähedane: ligikaudu 194 miljonit eurot.

Kaitsealade loomine on klassikaline ja tõhus loodushoiumeede: säilitad elupaigad, säilivad ka sealsed asukad, olgu need siis lõhed või lõvid.

Maailmas on üha rohkem näiteid, kus piiritletav loodus, näiteks jõgi või järv, on saanud inimestega sarnased isikuõigused.

Küsimus on, kui palju kaitstavat territooriumi on piisav. Kusjuures «piisavuse» mõõt on pidevalt suurenenud: kuna väljaspool kaitsealasid on inimtegevus muutunud järjest intensiivsemaks, siis ei piisa enam ühest ega ka kümnest protsendist, mida kunagi piisavaks peeti.

Euroopa Liidu elurikkuse strateegia näeb ette kolmandiku ühenduse territooriumi kaitse all hoidmise. Ettevalmistamisel on ka globaalne plaan, kus samuti soovitakse kaitsta kolmandikku, aga seda juba planeedist Maa.

Mõelda saab ka teisiti

Kui kaitsealade loomine on traditsiooniline ja pika ajalooga tegevus – esimesed kaitsealad sündisid enam kui sajand tagasi –, siis mõte loodusele õiguste andmisest on palju värskem ja innovaatilisem.

Maailmas on üha rohkem näiteid, kus piiritletav loodus, näiteks jõgi või järv on saanud inimestega sarnased isikuõigused. Uus-Meremaal on juba isiku õigused saanud ka rahvuspargid. Isiku staatus võimaldab juriidiliselt tunnustada tema iseväärtust ning seega ka näiteks kohtus tema õiguste eest seista.

Tuleb tõdeda, et raba, mägi või jõgi ongi olemas märksa reaalsemalt ja kindlapiirilisemalt kui näiteks korporatsioonid ja ettevõtted, keda ju samuti isikutena käsitleme.

Viira veskimüür ehk 16,5 meetri kõrgune liivakivipaljand Võhandu jõe ääres.
Viira veskimüür ehk 16,5 meetri kõrgune liivakivipaljand Võhandu jõe ääres. Foto: Ivo Kruusamägi/Wikimedia Commons

Kui kolmandiku maakera loodusele jätmise ehk kaitsealade moodustamise korral tuleb luua uued (rohe)tehnoloogiad, mis inimesel ülejäänud kahel kolmandikul toime tulla aitaksid, siis loodusele (nagu kunagi näiteks mustanahalistele või naistele) õiguste andmise juures peitub peamine väljakutse inimese ja looduse suhte teadlikus ümbermõtestamises.

Hiiepuud ja rändavad järved

Tore on aduda, et looduse isikustamine pole meile, eestlastele midagi uut ega võõrast. Mõelgem kasvõi hiiepuude traditsioonile (mäletate, igal puul oli ka oma pärisnimi) ja rändrahnude austamisele. Meil oli ka usk rändavatesse järvedesse, kes solvumise (üldjuhul reostamisel) korral lahkuda tavatsesid. Viimane, kahtlemata karstijärvedega seotud uskumus oli Uku Masingu järgi unikaalselt omane vaid Eestile.

Soodumusest siinmail loodusest isikustamise võtmes mõelda räägib ka ajalooline intsident Urvastest, kus talupojad põletasid 1642. aasta juulikuus maha vesiveski, mille oli Sõmerpalu mõisnik meie pikimale jõele, Võhandule ehk Pühajõele ehitanud. Teo põhjuseks oli teadmine, et jõgi on Uku ehk Pikse kodu ning püha jõe voolu segamine toob kaasa kurja ilma ja ikalduse.

Usk rändavatesse järvedesse oli oli Uku Masingu järgi unikaalselt omane vaid Eestile.

Tähelepanuväärne on, et veskist teadsid tolle aja tagasihoidlikest sidevahenditest hoolimata ka kaugete mõisate Võhandu-äärsed talupojad ning veskit saabus hävitama rahvast lisaks ka Otepäält, Põlvast, Räpinast ja Vastseliinast ning isegi piiritaguselt Setomaalt. Teame ka, et kohapeal sündmusest raamatut kirjutanud Pommerimaalt pärit kirikuõpetajale Johann Gutslaffile oskasid talupojad nimetada jõe ääres veel viit varasemat veski aset, mis kõik tuleroaks läinud.

Osoonikiht kui teejuht

Läinud sajandi keskkonnakaitse suurim edulugu (ja vahest ka üks tulemuslikum rahvusvaheline kokkulepe üldse) on Montréali protokolli sõlmimine ja rakendamine. Selle 1987. aastal Kanadas sõlmitud kokkuleppe eesmärk on osoonikihi kaitse. Ilma ultraviolettkiirgust peatava osoonikihita saaks elu Maal jätkuda vaid ookeanisügavustes, sinna aga enamikul liikidel, kaasa arvatud inimesel, eriti asja pole.

Lepe, mille tagajärjel keelustati osooni kahjustavate freoonide kasutamine, sai aga sündida ainult tänu Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia tollaste juhtide Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri toetusele.

Kui tolle aja suurimad konservatiivid, vaba maailma juhid Reagan ja Thatcher, kellele pool Euroopat, Eesti nende hulgas, võlgneb oma taastatud iseseisvuse, otsustasid sisuliselt anda õigused osoonikihile, siis väiksematele üksustele, olgu need järved, jõed, metsad või mered, õiguste andmine võiks ju nüüd olla märksa hõlpsam.

Võib öelda, et kui inimene (üks maailma ligikaudu 4500 imetajaliigist) kaitseb loodust, siis kaitseb loodus iseennast. Mitmesuguseid viise selleks on.

Märksõnad
Tagasi üles