VÕIM JA JULGEOLEK ⟩ Prantsuse ekspert: Emmanuel Macron on sattunud tupikteele

Prantsusmaa poliitika on viimase viie aasta jooksul toimunud suuresti tänavatel. Kollavestide nime all tuntuks saanud protestijate meeleavaldustel on väljendatud nii töölisklassi kui ka parem- ja vasakäärmuslaste viha. Foto: Erik Tikan

Sõda Euroopa Liidu territooriumil on täiesti realistlik tulevikustsenaarium, milleks Euroopa peaks senisest paremini valmistuma. Samal ajal peab lääs hakkama saama tektooniliste muutustega poliitmaastikel ja tehnoloogiamaailmas ning kohanema uute, hiljuti tekkinud sotsiaalsete klasside poliitilise nõudmistega, rääkis hiljuti Tallinna külastanud International Republican Institute’i Euroopa programmijuht Thibault Muzergues.

Teie 2021. aastal ilmunud raamat «Sõda Euroopas» («Europe champ de bataille. De la guerre impossible à une paix improbable») ennustas suurt sõda Euroopas. Nüüd on see käes. Kas saite oma ennustusele eelmisel aastal tagasisidet Prantsusmaal, kus see ilmus?

«Sõda Euroopas» oligi mõeldud peamiselt Prantsusmaa auditooriumile, aga ka Euroopa Liidu ohutaju tõstmiseks. Toon seal välja ka selle, et praegune Euroopa on Ameerika Ühendriikide loodud. Kui Ühendriigid Euroopat julgeolekuliselt või muul viisil nii palju ei toetaks, näeks Euroopa välja märksa teistsugune.

Raamat mingit erilist vastukaja ei pälvinud. Olime just koroonaviiruse lainest taastumas. Ingliskeelne versioon («War in Europe?: From Impossible War to Improbable Peace») tuli välja tänavu märtsis. Leian, et praegused sündmused tõendavad minu sõnumite paikapidavust: sõda Euroopas on võimalik ning ka sõda Euroopa Liidu territooriumil on realistlik võimalus.

Olete soovitanud sõna «populist» asemel kasutada terminit «raputaja», mida juba siingi oleme juba kasutanud. Miks iseloomustab see sõna viimast kümnendit paremini kui populism?

Esiteks pole populism ideoloogia, vaid valitsemisstiil. Populiste võib olla nii vasakul kui ka paremal, Macroni näitel ütleks, et isegi poliitilises tsentris võib esineda populismi. Tugevad isiksused kalduvadki populismi või vähemalt saavad oma karismaatilisuse tõttu sellise sildi.

Kui räägime populismi rollist poliitikas, siis tegemist ei ole ühemõõtmeliselt probleemiga demokraatia jaoks. Populismi nähakse ka kui poliitilist survevahendit, mida saab kasutada valitseva eliidi vastu, mille esindajad ei ole avaldanud soovi rahvast kuulata. Francis Fukuyama ütles, et populism on silt, mille eliit kleebib poliitikale, mis neile ei meeldi. Populismi esinemisel poliitikas on oma roll ning see roll on seotud asjaoluga, et toimuvad tektoonilised muutused: olgu sotsiaalmajanduslikud, geopoliitilised või tehnoloogilised.

Üks suuremaid raputajaid ajaloos on olnud reformatsiooni korraldaja Martin Luther, aga ka tema ei põhjustanud muutusi, vaid oli muutuste agent, muutusi ennast võimaldasid muud tehnoloogilised ja ühiskondlikud tegurid. Esineb mingi kataklüsmiline käivitav sündmus – paavsti otsus müüa massiliselt indulgentse – ja tõusevad esile liidrid, kes hakkavad vana maailmakorda lammutama. Praegu elame samasuguses ajas, kus nii infotehnoloogias, geopoliitikas kui ka majandussuhetes toimuvad korraga suured muutused. «Raputajad» on sõnumitoojad, mitte muudatuste algatajad.