R, 9.12.2022

Meelis Oidsalu ⟩ Siililt viilinud peaksid pikalt peeglisse vaatama

Meelis Oidsalu
, Fookuse Võimu ja julgeoleku toimetaja
Siililt viilinud peaksid pikalt peeglisse vaatama
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Fookuse Võimu ja julgeoleku toimetaja Meelis Oidsalu.
Fookuse Võimu ja julgeoleku toimetaja Meelis Oidsalu. Foto: Mihkel Maripuu
  • Kindralleitnant Martin Heremi sõnu, et poliitiline heidutus enam ei toimi, tuleb võtta tõsiselt
  • Kaitsetahte uuringud näitavad suuri arve, aga õppusel Siil osales ainult 60 protsenti kutsututest
  • Elukestva õppe näitena võiksid koolide vilistlaskonnad välja panna päris oma Kaitseliidu rühma

Tahtejõulisi ja karismaatilisi liidreid Eesti kaitsevaldkonnas jagub, aga jüngrid on kadunud, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.

Aasta tagasi oleks kaitseväe juhataja Martin Heremi eelmisel teisipäeval lausutud repliik «mina enam heidutust ei usu», mida kuulsime teda ETV saates «Esimene stuudio» ajakirjanik Andres Kuusele lausumas, põhjustanud ehk sarnase skandaali kui kunagine Helmete jutt Eesti sõjalise julgeoleku «plaanist B». Lause hiljem kindralleitnant muidugi lisas, et «me peame olema valmis selleks, et niipalju kui agressor üle piiri tuleb, niipalju ta ka otsa saab».

Just sellist «teeme ära!»-mentaliteeti peaksid Eesti reservväelased endas kasvatama.
Just sellist «teeme ära!»-mentaliteeti peaksid Eesti reservväelased endas kasvatama. Foto: Kristjan Teedema

Kui Venemaa hakkaks uskuma ka sellesse Heremi lausesse, võiksime siiski rääkida ühest usutavast heidutuse alatüübist: karistusheidutusest. See kõlab vastuoluliselt, sest heidutamine on justkui ennetav tegevus. Vastane peab uskuma, et tema tegevusel on karmid tagajärjed ja see usk heal juhul ennetabki. Ka Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht Indrek Kannik diagnoosis juba kuu aega enne meie idanaabri ulatusliku agressioonisõja algust, et «lääneriikide heidutus Venemaa suunal on jäänud nõrgaks».

Vene-Ukraina sõja tulemustest õpib ka Hiina, kes on juba mõned aastad varunud tohutult toidu- ja tooraine reserve.

Herman Kahni (1922–1983) teose uusväljaanne.
Herman Kahni (1922–1983) teose uusväljaanne. Foto: repro

Võib oletada, et Venemaa on kogu läänes klassikaks saanud Ameerika Ühendriikide heidutusteoreetiku Herman Kahni 44-astmelise eskalatsiooniredeli (mille esimene pulk on diplomaatilised hoiatused ja viimane täieulatuslik tuumasõda) mõnevõrra sassi löönud. Kreml hüppas teadupärast kohe alguses «Kahni redeli» ülemistele pulkadele, kus ebainimliku eskalatsioonimeetmena on kirjas lisaks tuumasõjaga ähvardamisele ka tsiviilelanikkonna sihikindel tapmine.

Vene-Ukraina sõja näitel võib muidugi küsida, et kui Kreml oleks teadnud, kui ulatuslikud tagajärjed on Ukraina ründamise otsusel, siis ehk me räägiks praegu peamiselt hoopis sellest, kui nõmedalt külm kevad on olnud ja teistest klassikalistest Eesti hädadest. Olen isegi mõttes võidukalt parastanud Kremlit, et näe, seda te küll ei oodanud, et teid nii palju otsa saab ja et lääs nii ulatusliku majandussõjaga vastab. Aga see parastamine on iseenesest jabur, sest tegelikult oleksime ju soovinud vastupidist olukorda – et Venemaa mitte ei üllatuks, vaid teaks selgelt, et ründel on väga suur kulu.

Vene-Ukraina sõja tulemustest õpib ka Hiina, kes on juba mõned aastad varunud tohutult toidu- ja tooraine reserve. Taiwan on näiteks Ukraina sõja tõttu juba reformimas oma reservteenistust, Eesti peaks kaaluma sedasama.

Tahtejõulisi ja karismaatilisi liidreid Eesti kaitsevaldkonnas jagub, aga jüngrid on kadunud. Suurõppuse Siil 60-protsendiline osalus on uut ohuolukorda arvestades katastroofiline tulemus. Enne kui hakata 40 protsendile reservistidest panema kaitsetahtediagnoosi, tuleb mõistagi küsida, kas kaitsevägi on teinud kõik endast oleneva, et reservteenistust väärtustada.

Suurõppusel Siil jäid paljud õppuse õlamärgid välja jagamata, sest igast viiest kutsutust kaks arvasid, et Eesti kaitsmine on kellegi teise töö.
Suurõppusel Siil jäid paljud õppuse õlamärgid välja jagamata, sest igast viiest kutsutust kaks arvasid, et Eesti kaitsmine on kellegi teise töö. Foto: Kristjan Teedema

Siin on üks suur aga: sõda ei olegi enamikule inimestele innustav ega ka meeldiv. Eri andmete kohaselt satub isegi lahinguväljale üsna palju neid, kes ei suuda lahinguolukorras tulistada või muul moel sihipäraselt tegutseda. Seda suutlikkust ei saagi kogenud veteranide sõnul testida muul moel kui lahingulisse olukorda sattudes. Aga ka kõige hirmunum sõdur, kes on otsustanud minna lahinguväljale, on kümme korda julgem neist, kes ei viitsinud kaitseväele isegi teatada, et nad ei tule pikka aega ette teada olnud suurõppusele.

Kogesin hiljuti ka oma tuttavatele Kaitseliitu astumise ettepanekuid teinuna suhtumist, et «sõda on kellegi teise asi, las need sõdivad, kes oskavad». Seda ütles tark ja terve inimene, mitte riigipõlgurist alkohoolik. Kaitsetahe on tore asi, aga sellega on nagu armastusega – see mõjub veenvalt ainult siis, kui see väljendub tegudes.

Kaitseliidu väljaõpe on piisavalt hea, et teha ka varasema kogemuseta inimesest paari aastaga päris hea võitleja.

Alustuseks teen sellise ettepaneku, et iga kooli vilistlaskond võiks Kaitseliidu mõnda malevkonda panna välja oma rühma. Nii on võimalik Kaitseliidu õppustel ja sõjaski olla õlg õla kõrval inimesega, kellega teid juba seob mingi tugev organisatsiooniline identiteet ja kellega sooviksite suhelda ka niisama, relvastamata olekus.

Näiteks Tallinna prantsuse lütseumi vilistlaskond testib seda lähenemist lähikuudel Kaitseliidu Toompea malevkonnas. Osalema on oodatud nii ajateenistuse läbinud kui ka sõjalise alghariduseta inimesed. Kaitseliidu väljaõpe on piisavalt hea, et teha ka varasema kogemuseta inimesest paari aastaga päris hea võitleja.

Õppustel käimise määra aitaks võib-olla tõsta see, kui õppusel käijaid seob veel midagi peale ühise ajateenistuse, näiteks klassi- või koolikaaslus.
Õppustel käimise määra aitaks võib-olla tõsta see, kui õppusel käijaid seob veel midagi peale ühise ajateenistuse, näiteks klassi- või koolikaaslus. Foto: Kristjan Teedema

Ainuüksi Tallinnas leidub 42 gümnaasiumit ja ametikooli; kui igaüks neist paneks välja jalaväerühma (see on 15 inimest), oleks maakaitses juures 630 inimest. See on üle kuue protsendi nendest 10 000st, keda Kaitseliit peab lähiaastatel juurde värbama. See on kuus protsenti vähem hirmu, kuus protsenti tegelikku ja täiendavat heidutust.

Märksõnad
Tagasi üles