R, 9.12.2022

Rein Kuresoo ⟩ Meemesilasest ohustatumad on tema looduslikud sugulased

Rein Kuresoo
, Fookuse Keskkonna toimetaja
Meemesilasest ohustatumad on tema looduslikud sugulased
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Fookuse Keskkonna toimetaja Rein Kuresoo.
Fookuse Keskkonna toimetaja Rein Kuresoo. Foto: Margus Ansu
  • Tolmeldajate kriisist räägitakse maailmas juba kolm aastakümmet
  • Meemesilane saab inimese abiga hakkama ka halvenevas keskkonnas
  • Tähelepanu ja hoolt vajavad looduslikud mesilase liigid

Kuuldused meemesilaste peatsest väljasuremisest on tugevasti liialdatud. Ent see ei aita siiski karvavõrdki nende metsikumaid kaimusid, kirjutab toimetaja Rein Kuresoo.

Küllap on paljud lugenud lugusid ja näinud fotosid sellest, kuidas mõnes Hiina piirkonnas tolmeldavad viljapuid inimesed. Vähesemad teavad, et seal ei ole tegu siiski mesilaste täieliku kadumisega – parimad viljapuusordid vajavad sageli viljumiseks mõne teise sordi õietolmu. Selle kindlustamiseks peavadki nii vanaemad kui ka lapselapsed puu otsa ronima ja õisi õigesse õietolmu kastetud pintslikesega silitama. Ent tõsi on seegi, et nii kodumesilasi kui ka nende metsikuid sugulasi on sellistes monokultuursetes ja ohtralt mürkidega pritsitud aedades väga vähe.

Virsikuõite tolmeldamine käsitsi.
Virsikuõite tolmeldamine käsitsi. Foto: Adobestock

Tolmeldajate kriisist räägitakse kogu maailmas. 1990. aastate alguses leiti Inglismaal, et Euroopa Liidus olles on neil majanduslikult mõttekam kasvatada teravilja asemel põlduba. Kuid oasaak jäi ootamatult kesiseks. Põldoa nektarit saavad kätte ainult pikasuiselised kimalased.

Kuuldused meemesilaste peatsest väljasuremisest on tugevasti liialdatud.

Kui veel 1960. aastatel oli Inglismaal üsna levinud 15 kimalaseliiki, siis selleks ajaks olid tavalised vaevu pooled neist liikidest, neistki vaid üks pikasuiseline. Enam-vähem samalaadne lugu on juhtunud nii kogu Lääne-Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas ja samas suunas on kimalaste arvukus liikunud ka Eestis. Kimalaste kadumise põhjuseks olid liiga suured põllud, põllupeenarde ja hekkide kadumine ning pestitsiidid.

Kaks aastat tagasi keelustati Euroopa Liidus kahe putukamürgi toimeaine – dimetoaadi ning tiaklopriidi – kasutamine, ja see on olnud kindlasti suureks kergenduseks nii mesilastele kui ka mesinikele. Ent ohud mesilastele ei piirdu vaid nende kahe ainega – pestitsiidide mürgikokteilis leidub teisigi ühendeid, mis mõjuvad mesilastele halvasti. Üksikute ainete mõjust märksa salakavalam on mitme aine koostoime, mida sageli on raske tuvastada ja uurida. Ja nagu põldoa näitel juba kirjutasin – meemesilased ei ole kaugeltki ainsad tolmeldajad, paljude taimede tolmeldamisega saavad hakkama üksnes kiletiivaliste looduslikud liigid.

Müürimesilast Osmia bicornis peetakse meemesilasest märksa tõhusamaks viljapuude tolmeldajaks.
Müürimesilast Osmia bicornis peetakse meemesilasest märksa tõhusamaks viljapuude tolmeldajaks. Foto: Adobestock

Sellest ajast saadik, kui mesilasi peeti veel tarupedajates või pakktarudes, on nende eest hoolitsemine väga palju muutunud. Mesindusele on appi tulnud kõrgtehnoloogia, ja nii on võimalik luua haiguskindlamaid ning tootlikumaid mesilastõuge, kasvatada mesilasperesid puhtamas keskkonnas ja viia neid koos tarudega piirkondadesse, kus valitseb tolmeldajate kriis.

Kuuldused meemesilaste peatsest väljasuremisest on tugevasti liialdatud. Ent see ei aita siiski karvavõrdki meemesilaste väiksemaid ja suuremaid looduslikke sugulasi, kes peavad inimese ümberkujundatud keskkonnas ise hakkama saama.

Putukahotellid ei kujuta endast üksnes aiandusajakirjade hipsterlikku moeröögatust.

Võrreldes meemesilasi ja erakmesilasi on leitud, et viimased on mürkide suhtes märksa tundlikumad. Nad kipuvad kaduma põllumajandusmaastikest, kus kasutatakse rohkesti pestitsiide ning on hävitatud mesilaste looduslikud elupaigad: põllupeenrad, kivihunnikud, pajud kraavipeenardel jne. Samas on erakmesilased ka põllul väga olulised tolmeldajad, näiteks ka rapsi tolmeldamist ei saa jätta ainuüksi meemesilaste hooleks.

Putukahotell erinevat liiki mesilastele.
Putukahotell erinevat liiki mesilastele. Foto: Rein Kuresoo

Kuidas saaks lehelugeja midagi mesilaste heaks teha? Jätke pajud alles ja istutage aeda häid meetaimi! Varakevadised õitsejad nagu lumikellukesed ja pajud aitavad mesilastel kevadel edukalt pesitsemist alustada. Õuemuru puhul tasub teha inventuur – niita seda nii palju, kui me tõepoolest vajame, ning jätta varjukamad aianurgad lilledele ja putukatele. Ka putukahotellid ja põletatud savist lillepottidest meisterdatud kimalasepesad ei ole üksnes aiandusajakirjade hipsterlik moeröögatus – mesilastel napib tehiskeskkonnas tõepoolest kohti, kuhu rajada pesa.

Märksõnad
Tagasi üles