/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2022/05/29/14586514t1hd268.jpg)
- Euroopa Liidu naabruspoliitika viimased kaheksa aastat on tähendanud rahu hoidmist Ukraina arvelt
- Lääs on valinud targa strateegia, aga on viivitanud selle rahastamisega, EL on panustanud peenrahaga
- «Ühtsust» väärtustavate jutupunktide asemel on vaja väärtustada tõde, muidu kaotame sõja Ukrainas
Kaheksa aastakümmet pärast Teist maailmasõda ei suuda Euroopa ikka veel oma julgeoleku eest vastutust võtta, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.
Omaette emotsionaalne väärtus on sõjas üllatusmomendil. Sõja senise kulgemise põhjal võib nentida, et Ukraina on suutnud liitlasi üllatada vastupanuvõimega ja strateegilise kommunikatsiooni suutlikkusega, oma vastast aga pigem taktikalisel tasemel, kuigi väga surmavalt. Venemaa aga suutis oma saamatuse kiuste sepistada läänele ka ühe strateegilise kaaluga üllatuse – Odessa mereblokaadi.
Ukraina varajase sõjalise edu tõttu oli Euroopa meelestatus sõja esimesel nädalal eufooriline. See eufooria mobiliseeris Ukrainale ELi elanikkonna ja valitsuste toetust. Ukraina infoülekaalul on aga olnud ka varjupool – see jätab mulje, nagu oleks Venemaa armee igal hetkel lagunemas ning Ukraina meemide väejuhatuse toodetud võidukate meemide tarbijal tekib ootus, et probleem laheneb ise, st et ründaja peab siseriikliku surve või Ukraina massiivse ülekaalu tõttu oma sõjaplaanist loobuma, vabastab vallutatud alad ning tõmbub oma territooriumile «haavu lakkuma». See aga on tekitanud võltsoptimismi, mis on aidanud meil taluda muuhulgas ka praeguseks arvatavasti kümnetesse tuhandetesse ulatuvate tsiviilelanikkonna ohvrite arvu, ilma et see oleks viinud Ukraina enesekaitseks piisava relvastusabini või majandussõja eskaleerimiseni tasemele, kus see mõjutaks otseselt Venemaa võimet sõda rahastada.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/29/14586518t1h1818.jpg)
Sõjategevus Ukrainas on nii uskumatu ja nii julm, et ka meie, kes me pole Ukrainas keset sõjaõudusi, vajame kaitsemehhanisme. Inimeste tüüpilised kaitsemehhanismid on surnumängimine, põgenemine ja võitlemine. Eufoorilise enesesisestuse toel on võimalik kõiki neid valikuid minapildi kaitsmiseks enesele õigustada, ja Euroopa Liit on seda algusest peale ka teinud.
Sõja algusest peale kõlanud Euroopa ühtsuse sõnum on üks selliseid emotsionaalseid eneseravi tehnikaid. Kolm kuud pärast sõja algust on Euroopal viimane aeg vähemasti teadvustada, et senine strateegia pole toiminud, sest seda pole piisavalt rahastatud. ELi suursaadik Ukrainas Matti Maasikas kiitis hiljuti ühismeedias, et EL on sel aastal andnud kaks miljardit eurot sõjalist abi Ukrainale, mis olevat üsna suur muutus võrreldes 2021. aastaga, mil üldse esimest korda anti sellist abi, ja seda vaid 31 miljoni euro eest.
Euroopa on psühholoogilisel tasandil endiselt vigase võrdlusbaasi sündroomi ohver. Võrdleme end ja oma edenemist varasemate käitumiste ja hoiakutega, mis olid sisuliselt kuritegelikud. Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni ettepanek Ukraina tükeldamiseks on kooskõlas ELi faktilise naabruspoliitikaga, mis on viimased kaheksa aastat näinud ette, et rahu nimel ühenduse piirides on naabrite territoriaalne tükeldamine talutav.
/nginx/o/2022/05/29/14586515t1h5411.jpg)
Mida ütleb Maasikas oma säutsus tegelikult? Seda, et kaheksa aasta jooksul pärast seda tükeldamist toetava naabruspoliitika algust toetas EL oma naabrit sõjaliselt vaid 31 miljoni euroga. Täiendavad kaks miljardit on selles sõjas peenraha, kuid Ukraina suunas viljeldud taskuraha-strateegia ei ole asi, mille üle tasub rõõmustada. Kaheksa aastakümmet pärast Teist maailmasõda ei suuda Euroopa ikka veel oma julgeoleku eest vastutust võtta, ka Eesti tulevik sõltub endiselt sellest, milline on Ameerika Ühendriikide sisepoliitika hetkeseis ja kuivõrd see mõjutab ametis oleva presidendi riskijulgust.
Euroopa ei vaja ühtsust taskuraha-strateegia elluviimisel, vaid strateegilist üllatusmomenti. Eelkõige peab Euroopa suutma üllatada iseennast, see aga nõuab oma süü teadvustamist ja sõnastamist, nõuab ka seda, et ükski Eesti diplomaat julgeks öelda avalikult, et ELil puudub täna usutav visioon püsivaks rahuks Euroopas.
EL loodi sõdade ärahoidmiseks Euroopas, majandussuhete tugevdamine ja sellest johtuv õitseng pidi olema rahu instrument. Tänaseks on aga Euroopa instrumentaliseerinud rahu, ja seda raha nimel. Esialgne hirmu- ja võidusoovisegane joovastus on läbi, on aeg hakata tööd tegema püsiva rahu nimel Euroopas.