/nginx/o/2021/11/17/14206733t1h59d1.jpg)
/nginx/o/2022/05/23/14570653t1h6a86.jpg)
/nginx/o/2022/05/23/14571762t1h5b0c.jpg)
- EMOsse pöördujatest 56 protsenti peaks tegelikult minema perearsti juurde
- Maksumaksja peab üleval nelja erinevat haigla infosüsteemi
- Haiglavõrk vajab optimeerimist ja paremat koostööd
Tervisekassat ähvardab nähtavas tulevikus suur puudujääk. Nagu ikka, saab puudujääki vähendada tulusid suurendades või kulusid kärpides. Kulude vähendamiseks näeme eeskätt kolme olulisemat võimalust.
Tervisekassat ähvardab nähtavas tulevikus suur puudujääk. Nagu ikka, saab puudujääki vähendada tulusid suurendades või kulusid kärpides. Kulude vähendamiseks näeme eeskätt kolme olulisemat võimalust.
Vältimatu abi mittevajajad perearsti juurde
2021. aastal pöördus erakorralise meditsiini osakonda (EMO) ligi 280 000 inimest ning ravijuhtude arv ületas 415 000 piiri. See tähendab, et statistiliselt külastab rohkem kui iga viies eestimaalane aastas EMOt ja paljud neist rohkem kui ühe korra. Maksumaksjale läheb see maksma üle 222 miljoni euro aastas. EMOsse pöördumiste arv ei ole langust näidanud ja kuna tervishoiusektori hinnad kasvavad, kulub aasta-aastalt EMO vastuvõttudele aina rohkem raha.
EMO on aga kalleim koht, kus patsiente ravida. Riigikontrolli 2018. aasta audit näitas, et EMO ambulatoorne raviarve on keskmiselt ligikaudu neli korda suurem kui perearsti visiidi keskmine maksumus. Peamine erinevus tuleneb sellest, et patsienti võtab EMOs vastu enamjaolt eriarst, kes kasutab sageli kõrgtehnoloogilist aparatuuri ja täiendavaid lisavõimalusi.
Suurimad kannatajad on erakorralist abi vajavad patsiendid, kelle ooteaeg EMOs pikeneb suure pöördujate arvu tõttu.
Vaatamata sellele, et perearsti juures oleks patsiente märksa odavam läbi vaadata ja ravida, olid eelmisel aastal EMOsse pöördunud patsientidest 56 protsenti sellised, kes ei vajanud erakorralist abi, ja paljusid neist oleks saanud aidata perearst. Ka see osakaal on püsinud ajas sisuliselt muutumatuna (2017. aastal 57 protsenti).
Sellise korralduse juures on suurimad kahjusaajad aga patsiendid ja mitte need, kes kasutavad mugavat võimalust ööpäev ringi aega broneerimata kergete terviseprobleemidega EMOsse vastuvõtule tulla. Suurimad kannatajad on erakorralist abi vajavad patsiendid, kelle ooteaeg EMOs pikeneb suure pöördujate arvu tõttu. Ära ei saa unustada ka neid patsiente, keda saaks selle võrra enam aidata, kui kergemate terviseprobleemidega pöördujaid võetaks EMO asemel vastu esmatasandil ja seeläbi hoiaks süsteem kokku miljoneid eurosid.
Neli samal eesmärgil toimivat infosüsteemi
Eesti haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglates on kasutusel haigla infosüsteemid eHL, Ester3, Liisa ning eraldiseisev infosüsteem Põhja-Eesti regionaalhaiglas. Lisaks toimub paralleelselt uue infosüsteemi HEDA arendus, mis on mitmes haiglas juba kasutusel.
Samal eesmärgil ja kohati sama funktsionaalsusega infosüsteemide ülalpidamist ja arendamist rahastab suures osas tervisekassa, mille kehtestatud hindades sisaldub kindla rahalise väärtusega IT-komponent. Võimalik on välja arvutada, kui palju raha IT-komponendi eest haiglatele igal aastal läheb. Samas on tänases süsteemis peidetud kulu see, kui palju kulub haigla infosüsteemide paralleelsete arenduste ja dubleerivate tegevuste peale.
Tänase korralduse juures erinevad haiglati sageli nii andme(vahetus)standardid kui ka andmete formaat.
Killustatud lähenemine ja paralleelsed arendused toovad ühelt poolt kaasa suurema raha- ja ajakulu nii riigile kui ka haiglatele, kuid teisalt pole vähem olulised süsteemide erineva ülesehitusega seonduvad ühilduvusprobleemid. Kui soovime liikuda tervishoiusüsteemis patsiendikesksema lähenemise poole, siis on selle eelduseks andmetel tuginev tõenduspõhine vaade.
Tänase korralduse juures erinevad haiglati sageli nii andme(vahetus)standardid kui ka andmete formaat. Lisaks pole kokku lepitud, kuidas vähendada vabalt sisestatud teksti osakaalu ja suurendada selle arvelt struktureeritud ja seega paremini analüüsitavaid andmevälju. Teisisõnu, ilma iga kord eraldi projekti läbi viimata pole võimalik saada pilti, kui võrreldavad on patsiendi raviteekonnad eri haiglates. See võiks aidata leida kohti, kuidas parandada ravitulemusi ning säästa tervishoius aega ja raha.
Tänases olukorras, kus raha on tervishoius igal aastal aina enam puudu ja haiglate esindajad ütlevad, et tervisekassa hindades sisalduv IT-komponent ei kata ära nüüdisaegse haigla IT-kulu, on mõistlik hinnata, kuidas vähendada paralleelselt arendatavate haigla infosüsteemide arvu.
Haiglavõrk vajab optimeerimist ja koostööd
Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb järgmise 25 aastaga Eesti rahvastik 35 800 inimese võrra ja 2080. aastaks 145 200 inimese võrra (11 protsenti). Seejuures kasvab rahvaarv Harjumaal ja Tartumaal, mujal maakondades näitab prognoos langust. Näiteks Ida-Viru, Järva, Valga ja Jõgeva maakonna rahvaarv väheneb 2045. aastaks kolmandiku võrra. Need muutused mõjutavad oluliselt ka haiglate teeninduspiirkondi, nõudlust tervishoiuteenuste järele ja nende pakkumise kvaliteeti.
Eelkõige puudutavad rahvastikumuutused üldhaiglaid, mille teeninduspiirkonna inimestest käib juba täna palju vastuvõtul kesk- või piirkondlikes haiglates. Eestis on mitu näidet üldhaiglatest, mille teeninduspiirkonna patsientidest enam kui pooled eelistavad tervishoiuteenuste saamiseks pöörduda mujale, vaatamata üldhaigla suhtelisele lähedusele patsiendi elukohale.
Ligi 50 protsenti haiglapinnast vajab lähema 20 aasta vältel märgatavaid investeeringuid infrastruktuuri.
Siinkohal peaksid poliitikakujundajad selgelt määratlema piiri, millise teeninduspiirkonna suuruse juures on mõistlik haiglat pidada ja millisel juhul suudaks enamikku patsiente aidata esmatasandi tervisekeskus. Muuhulgas tuleks otsustamisel arvestada nii personali järelkasvuga, suutlikkusega hoida tervishoiuteenuste kvaliteeti, võimalustega arvestatav osa patsiendi ravist ja jälgimisest haiglast välja viia kui ka eesseisva investeerimisvajadusega. Näiteks vajab ligi 50 protsenti haiglapinnast lähema 20 aasta vältel märgatavaid investeeringuid infrastruktuuri.
Teisalt tuleb haiglavõrgu kujundamisel silmas pidada, et juba täna, kuid veelgi enam tulevikus muutub ravikäsitlus personaliseeritumaks ja aina enam on vaja mitme eriala spetsialisti koostööd parima lahenduse leidmiseks. Selle valguses tuleks määratleda, milliseid pädevusi erinevates haiglates välja arendada, milliseks kujuneb haiglatevaheline vastutuse jaotus ja kuidas toimub koostöö esmatasandi raviasutustega. Need tegevussuunad aitavad vähendada konkurentsi haiglate vahel ja suurendada koostööd selliselt, et iga teenuseosutaja panustab vastavalt oma vastutusvaldkonnale terviklikult koordineeritud patsienditeekonnal.
Haiglavõrgu optimaalseks muutmine ja selge vastutuse jaotus võimaldavad oluliselt kokku hoida tervishoiuraha ning suunata see sinna, kus vajadus selleks selgelt olemas – näiteks järel-, taastus- ja hooldusravisse.