:format(webp)/nginx/o/2020/01/10/12865246t1hafed.jpg)
/nginx/o/2022/03/16/14429479t1h13bc.jpg)
Erinevalt inimestest ei hävi liigid suurte raketipaukude saatel. Mida ohustatum liik, seda vaiksemalt ja märkamatumalt ta kaob, kirjutab bioloog Juhan Javoiš.
KESKKOND ⟩ Juhan Javoiš: diktaatorid ei kao iseenesest
Ajaloolane David Vseviov ütles putinismi kohta kuldsed sõnad: «Diktaatorid tuleb hävitada eos! Lõpptulemusena seda tehakse niikuinii, aga ohvrite arv saab siis olema tuhandeid kordi suurem.» Kuulakem elutarka inimest, see jutt pole õhust võetud ega räägitud suusoojaks. Ja muidugi, nähkem maailma laiemalt kui ainult naabrite õuele.
Ukraina sõjas on nüüdseks tapetud kümneid väikelapsi, sadu tsiviilisikuid, tuhandeid sõdureid. Ning igal aastal hävitab inimese plahvatuslik ekspansioon maailma loodusest kümneid tuhandeid looma- ja taimeliike. Paneme tähele – mitte isendeid – vaid terveid liike, täies tükis, kogu oma miljonite aastate pikkuse püsimajäämise võitluse ajalooga. Kümneid tuhandeid. Igal aastal. Elame pretsedenditult pompoossete tapatalgute ajastus. Ja mõrtsukas (et mitte kasutada eufemisme) ei ole naaber, vaid meie ise.
/nginx/o/2022/03/16/14429480t1h1f74.jpg)
See võib tunduda kohatu ja ebaviisakas võrdlus. Ainult et kumba pidi. Juba näeme, kuidas Ukraina sõda kaotab päev-päevalt «uudisväärtust», juba õhkavad raadiosaatejuhid toreda päikeselise kevade üle (midagi positiivset peab ometi leidma!) ja kiidavad kordaläinud «spordipidu» Otepääl (näide tänahommikusest Vikerraadiost).
Elame pretsedenditult pompoossete tapatalgute ajastus. Ja mõrtsukas (et mitte kasutada eufemisme) ei ole naaber, vaid meie ise.
Kuigi verd voolab iga päevaga üha rohkem, jäävad sõjasõnumid üha napimaks. Ja samasuguse vääramatusega on juba aastakümnete eest minetanud uudisväärtuse rutiinne massigenotsiid (või kuidas seda koledust õigupoolest nimetada?) looduse kallal. Siin-seal mõni uudisnupuke mõnes elukauges «teadusrubriigis» vahel iitsatab.
Erinevalt inimestest ei hävi liigid suurte raketipaukude saatel. Mida ohustatum liik, seda vaiksemalt ja märkamatumalt ta kaob. Võiks arvata, et oot-oot, praegu on inimese areng Maal tõepoolest sellises piinlikus faasis, aga peame veel natuke vastu, hoiame veel veidi pead liiva all peidus – üsna samamoodi nagu praegu NATO lipsukandjad – ja varsti tulevad uued «rohelised» tehnoloogiad ning see jõhker faas triivib kuidagi iseenesest ajalukku.
/nginx/o/2022/03/16/14429481t1h8bc9.jpg)
Muinasjuttudele on ju ometigi ette nähtud õnnelik lõpp!(?) Aga kuulakem ajaloolast, märgakem ajalugu: «Diktaatorid tuleb hävitada eos! Lõpptulemusena seda tehakse niikuinii, aga ohvrite arv saab siis olema tuhandeid kordi suurem.»
Ja siiski, mida me saame teha? Mina ja sina, lihtsad «mutrikesed» globaalses tohuvabohus, limpsimas oma igahommikust kohvikest ja kuulamas oma vikerraadiokesest näiteks teateid sõjaprotestide kohta Venemaa linnades või Eesti töösturite nõuet RMK raiemahte suurendada.
Memento mori, ütlesid vanad roomlased. Mäletagem surnuid, märgakem tapatööd. Hoolimata uudisväärtusest. Kui mäletad, siis märkad ühel hetkel ka oma võimalust, kui unustad, siis lased selle tuulde.