AK FOOKUS ⟩ Ukraina ajalugu: jõukeskuste trotslikust piirialast omariikluseni

Tänavu veebruaris enne Venemaa sõjaväe reetlikku tungimist Ukrainasse Harkivis peetud solidaarsusmeeleavaldus, kus rõhutati, et Harkiv on osa Ukrainast. Foto: V Madiyevskyy/Ukrinform/Sipa/Scanpix

Mõeldes Ukraina ajaloole, tulevad kõigepealt pähe sarnasused Eestiga. Praegustes piirides moodustus see ala administratiivselt 20. sajandi alguses. Osalt iseloomustab Ukraina ajalugu tema nimi, mis tähendab «piiriäärne», sest Ukraina suur territoorium on olnud jaotatud eri võimude vahel ja sestap on maa näinud väga palju sõdu ning vallutusretki. Seetõttu on paljude regioonide sotsiaalne ja kultuuriline taust vägagi erinev.

Riik on tuntud erakordselt suurte steppide ja tasandike poolest, samas lääne pool asub Karpaadi mäestik ja põhjas on juba soisemad ning metsasemad alad. Ulatuslikud stepid mõjutasid Ukrainas toimunud sõjategevust juba antiikajal ja meieni on jõudnud Herodotose kirjelduse kaudu Dareiose sõjakäik 513. aastal eKr sküütide vastu, milles on palju iseloomulikku Ukraina aladel toimunud sõdadele ka 2000 aastat hiljem:

«... [S]küüdid on ainukesena teinud inimsoole kõige vajalikuma leiutuse /.../. Too leiutis seisneb aga selles, et mitte kellelgi ei õnnestu nende käest pääseda, kes iganes neid ka ründab, ja neid endid ei saa mitte keegi tabada ega kinni võtta, kui nad ise seda ei taha. Neil pole ei linnu, kindlustusi ega maju, vaid kõike veavad nad endaga kaasas; nad on hobustel ratsutavad vibukütid... /.../ aga sealne maa on ka selleks sobiv ning nende jõed on neile abiks. Nimelt on see maa rohurikas ja parajalt niiske lauskmaa; sealt voolab läbi hulk jõgesid...» (Herodotos, Historia IV, 46–47)