Öeldakse, et iga sõja esimene ohver on tõde. Peame olema ka kriiside ajal tähelepanelikud ja mõtlema, milliseid tõdesid lubame ohverdada seeläbi, et jätame need ühtsustunde rikkumise hirmus sõnastamata. Ukrainast on tulnud viimastel päevad rõõmusõnumeid, aga neil sõnumitel Ukraina lahingulisest edust ja arengutest on oma tumedad pooled, millega pärast seda konflikti peame õppima edasi elama, kirjutab riigikaitse ja julgeoleku teemadega pikalt tegelenud Meelis Oidsalu.
Teeb rõõmu, et Ukraina totaalkaitse on nii tõhusalt käivitunud, et rahvas on haaranud relvad ja et ka palju naisi osaleb riigi kaitses. On kurb, et Euroopa laseb Ukraina naistel ja vanuritel enda tuleviku eest sõdida.
Teeb rõõmu, et liitlased on saatnud tohutul hulgal laskemoona ja varustust, viimati soostus seda tegema Saksamaa. On kurb, et selgesõnalise «ei-ga» sõjalise sekkumise kohe operatsiooni alguses andis NATO Putinile sisuliselt loa agressiooniks. Ka mõningane ambivalentsus selles küsimuses oleks olnud Venemaale heidutav ja sundinud nad täiendavale ettevaatlikkusele.
Teeb rõõmu, et tsiviilohvreid pole olnud nii massiliselt kui kardeti. On kurb, et Lääs ei kavatse ka tsiviilkaitse otstarbel alla tulistada ühtegi Ukraina elamurajoonide pihta lastud raketti ega pole kehtestanud humanitaarkoridore ja õhukaitsetsoone põgenevate tsiviilelanike kaitseks, kes on täna Vene vägede meelevallas.
Teeb rõõmu, et NATO esimest korda ajaloos käivitas kollektiivkaitse plaanid. On kurb, et Joe Bidenil on õnnestunud ühe aastaga NATO roll Euroopa julgeoleku tagamises marginaliseerida. NATO paistab ses kriisis paaniliselt hirmunud olevat Venemaa suhtes. See on tõenäoliselt ainult mulje. Aga ka selle muljega peame tegelema, kui tahame, et NATO oma usutavuse säilitaks.
Teeb rõõmu, et Lääs kinnitas enneolematud sanktsioonid Venemaa suhtes. On veider, et mõned olulisemad neist rakenduvad alles kuu aja pärast, kui konflikt loodetavasti juba läbi.
On kurb, et Joe Bidenil on õnnestunud ühe aastaga NATO roll Euroopa julgeoleku tagamises marginaliseerida.
Teeb rõõmu, et Eesti käivitas artikkel 4 konsultatsioonid ja et Eestisse on saabunud täiendavaid liitlasjõude. On kahtlane, kas Eesti neilt läbirääkimistelt ära tõi peale automaatse nn hügieenitaseme. Samuti vajab tulevikus vastamist küsimus, et kui sensitiviseerime selle konflikti käigus igasuguse kaitse iseloomuga sõjalise kontakti venelastega, sest et see võib vallandada kolmanda maailmasõja või tuumasõja, siis kuidas suudame seda loogikat nõrgestada puhul, mil rünnatakse Eestit.
On vaks vahet, kas Eesti selle kriisi käigus küsis midagi liitlastelt (ka Ukraina hüvanguks) või üritas vaidlustada ka Bideni administratsiooni valikud, või me pole vaidlustanud liitlaste pahandamise hirmus nende lähenemisi ja lubasime mingil uuel «loomulikul olukorral» lihtsalt tekkida lootuses, et ehk seetõttu on meil liitlastega side tugevam ja olemine turvalisem. Ei pruugi olla.
Eesti on olnud selles kriisis tubli, aga me ei tohi jätta küsimata raskeid inetuid küsimusi, mis selle kriisiga on ilmsiks saanud ja mida lihtsalt otsustava paatosega usutavalt kaunistada pole võimalik.