/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2022/02/20/14377092t1h72f4.jpg)
- Eelmise aasta kolm oluist luhtumist olid Balti riikide välisluuretele õpetlikud
- Ülemakstud mõttekodade asemel vajame tulevikku mõjutavaid välisluureasutusi
- Mikk Marran on võimekas diplomaat, kelle otsustest sõltub ka Läti ja Leedu suund
Möödunud, 2021. aasta oli Eesti ja teiste Balti riikide välisluureametitele raske. Rahvusvahelisi julgeolekukriise, mis seaduse järgi nende ametite ampluaasse kuuluvad, oli mitu ja peaaegu kõik neist tabasid Balti riikide poliitilisi juhtkondi ootamatult. Nagu kirjutab peadirektor Mikk Marran välisluureameti värske aastaraamatu eessõnas, olid nende võtmeteemad eelmisel aastal «Venemaa relvajõudude suurõppus Zapad, pingete eskalatsioon Ukraina suunal ja Valgevene režiimi organiseeritud hübriidrünnak NATO idapiiril».
Tagantjärele targana tuleb tõdeda, et neist ainult ühe – õppuse Zapad – kohta suudeti anda prognoos, aga see oligi Venemaa Föderatsiooni poolt juba ammu planeeritud õppus, mille toimumine oli teada vähemalt neli aastat tagasi. Marran jätab eessõnas nimetamata Talibani kiire võimuvõtmise Afganistanis pärast Ameerika Ühendriikide vägede lahkumist, Afganistani polnud kordagi mainitud ka 2021. aasta avalikus julgeolekuhinnangus.
/nginx/o/2022/02/20/14377094t1ha3f0.jpg)
Lääne luure on olnud juba pikemat aega kriisis. 2001. aastal ei suudetud ennetada New Yorgi kaksiktornide ründamist. 2003. aastal lasid Ameerika Ühendriikide luureteenistused poliitilisel juhtkonnal vassida Iraagi sõjani viinud fabritseeritud luureandmetega ning ka sõja hilisem käik (sunniitide kõrvalejätmine võimust demokraatlikel valimistel ja sellele järgnenud sunni verine vastuhakk) ei näidanud just head luuretööd. 2008. aastal ei antud hoiatust Venemaa rünnakust Gruusia vastu. 2014. aastal tabas läänt sama ootamatult Venemaa agressioon Ukraina vastu.
Lääne luureteenistustel on üldiselt kombeks pärast õnnestunud operatsiooni varem või hiljem oma edulugusid lekitada.
Mõistagi on sellistel puhkudel tavaks öelda, et luuremaailma õnnestumised jäävad sageli saladuseks. Praktika seda ei kinnita. Lääne luureteenistustel on üldiselt kombeks pärast õnnestunud operatsiooni varem või hiljem oma edulugusid lekitada. Jalgratturite päästmise järel Liibanonist 2011. aastal võis lugeda üsna mitut glamuurset lugu, kuhu ka välisluureamet lauseid moodustas.
/nginx/o/2022/02/20/14377093t1hd51a.jpg)
Originaalloomingut napib
Eesti-sisene ametlik julgeolekuarhitektuur on vahepealsetel aegadel muutunud ja rikastunud. Riigi infosüsteemi amet ei saa küll tõenäoliselt kunagi päris julgeolekuasutuse staatust, aga funktsioonilt on tegemist üsna julgeolekuasutusesarnase organisatsiooniga, mille ülesanded kattuvad osaliselt välisluureameti omadega. Omalaadseks kvaasijulgeolekuasutuseks võib energeetika strateegilist sekuritiseeritust arvestades pidada ka eraõiguslikku Eleringi.
/nginx/o/2022/02/20/14377099t1h544b.jpg)
Täiesti uue dilemma on riikidele ja nende julgeolekuasutustele püstitanud mühinal arenev digiühiskond – ka Eesti elanikud on üha rohkem privaatsust loovutanud suhtlusplatvormidele. Tiktok ja Meta teavad oma kasutajatest täna tõenäoliselt rohkem kui julgeolekuasutused oma riigi residentidest. Globaalne digikapitalism kujundab ja standardiseerib üha rohkem ühiskondlikke lõhesid, need ei ole enam nii riigispetsiifilised kui varem. Samuti on üha raskem eirata seda, et nii mõnigi meelsuskonflikt, mil potentsiaali areneda vägivaldseks riigivastasuseks, ei kujune mitte ühe riigi piires, vaid suhtlusplatvormide rahvusvahelises kasutajaskonnas. Julgeolekuasutused tervikuna näivad ühismeedias toimuvate arengute ehtsuse ja tõsiseltvõetavuse suhtes olevat äraootaval seisukohal.
Nii suurte meediakorporatsioonide kui ka avaliku allika luure organisatsioonide (nt Bellingcati) edu on tõstatanud küsimuse, kas luureasutused ikka kasutavad piisavalt ühismeedias või mujal avalikes allikates saadaolevat infot, kas tegeldakse piisavalt nutika andmekaeve ja -mudeldamisega. Me ei tea võib-olla täit infot Hollandis baseeruva Bellingcati rahastajate kohta, ent selle meediaorganisatsiooni suuremate töövõitude puhul – lennu MH17 allalaskmise seostamine Vene armee relvastusega, Iraani seostamine 2020. aastal alla lastud Ukraina lennukiga või Aleksei Navalnõi ja Sergei Skripali mürgitamine – on avalike allikate kasutamine olnud tõendatud. Seega oleks potentsiaalselt need seosed võinud luua iga teine riigipalgaline luureasutus, miks mitte ka meie välisluureamet.
/nginx/o/2022/02/20/14377095t1hbb05.jpg)
Ometi pole Balti riikide luureteenistustel olnud selliseid töövõite ette näidata. Liiga suur osa luurebriifingutel näidatavast materjalist on partnerteenistuste info, originaaltoodangu osakaal on vähene ja luureettekannetes paistab olevat lubamatult suur osa rühmamõtlemisel.
Balti riikide luureteenistuste ettekannetes paistab olevat lubamatult suur osa rühmamõtlemisel.
Üks elevante keset tuba on kultuurilise pärandina kaasa tulnud ülesalastamise harjumus. See ei võimalda hübriidoperatsioonide olemuse ja tempoga sammu pidada, ohuhinnangutes salastatakse sageli triviaalset informatsiooni, mis kõrgenenud operatsioonitempo tõttu aegub enne, kui see salastatud süsteeme pidi Rahumäelt Sakala tänavale, Stenbocki majja või Brüsselisse jõuab. Ülesalastamine mitte ainult ei aeglusta info liikumist, vaid tekitab ka julgeolekuametnikule võimaluse vajalikul hetkel silma pilgutada ja moka otsast mainida, et seda või teist asja ta rääkida ei saa, või siis väita alusetult, et milleski ollakse NATO parimad. Tarbetu salastamine ei võimalda luurel ka teha agiilset laiapõhjalist koostööd teiste riigi- ja teadusasutuste või ettevõtetega, kes võiks vabalt välisluure eelhoiatusmehhanismidessegi (mõistagi tervikule ligipääsu saamata) võrgustikuna panustada.
Teisenenud ootused
Avalikult peaminister Kaja Kallase suu läbi hiljuti eetrisse antud jutt, kuidas meil on NATO parim Venemaa-analüüs, ei pea paika. 2017. aasta suvel väisasid Eestit kolm kõrget Donald Trumpi administratsiooni välisministeeriumi ja kaitseministeeriumi juhti. Nad tulid siia kuulama meie kiidetud Vene-ekspertiisi, kuid neile tehtud briifid olid heldelt väljendudes kesised.
/nginx/o/2022/02/20/14377097t1he2d2.jpg)
Mõnes plaanis on Marrani juhtimisel toimunud paranemine, aga see pole olnud piisav, et Eesti välisluuret nimetada eriliselt silmapaistvaks Venemaa-ekspertiisi hoidjaks. Pigem on see Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, välisluureametiga kattuvate ülesannetega mõttekoda, mille kulu riigile on 50 korda väiksem. Balti riigid vajavad hübriidohtudega hakkamasaamiseks aktiivselt lähitulevikku kujundavat välisluurevõimet.
Eesti vajadus aktiivselt lähitulevikku kujundava (mitte ainult selle üle mõtiskleva) välisluure järele on üha ilmsem.
Üldisem mure Balti välisluuretega ongi selles, et need on muutunud mõttekodadeks, mis asuvad erakordselt turvatud ja seetõttu kallil taristul ning kasutavad oma mõtete reastamiseks märksa kohmakamaid ja kallimaid arvuteid kui sõsarasutused tsiviilmaailmas. Julgeolekukeskkond on aga muutunud, julgeolekukriisid on üha hübriidsemad ning ka eelmise aasta Valgevene hübriidkriisid esitasid tellimuse hoopis teistsuguste välisluureasutuste järele, selliste, kes suudavad lisaks eelhoiatuse andmisele vastase operatsiooni elemendid kaardistada, koostavad plaani selle operatsiooni mahajooksmiseks ja viivad selle plaani vajaduse korral jõudu kasutades ka ellu.
/nginx/o/2022/02/20/14377096t1h9ccb.jpg)
Eesti välisluure pole disainitud selliseid jõulisi aktiivteenuseid osutama ja see on probleem, sest vajadus aktiivselt lähitulevikku kujundava (mitte ainult selle üle mõtiskleva) välisluure järele on üha ilmsem. Eelmine aasta tõendas, et ootused luure rollile võivad kriisiolukorras tublisti nihkuda ning nende nihkunud ootuste üle arutlemine keset kriisi võib halvata riigi tegutsemisvõime. Eestis seda ei juhtunud, sest kaitseminister Kalle Laanet julges vastu võtta kiireid otsuseid ja nõudis ka oma valitsemisala julgeolekuasutuselt tingimatut operatiivsust; suuresti tänu tema initsiatiivile oli Eesti, kes ainsana pääses rändesurvest, paradoksaalsel moel Valgevene hübriidrünnaku lahendamisel Balti riikide seas liidrirollis.
Kasutamata potentsiaal
Välisluure vallas on meie välisluureamet olnud Baltikumi eestkõneleja, peadirektor Marran näitas oma mõjukust ka eelmisel aastal puhkenud Eesti-sisese luuretüli käigus, kui Läti ja Leedu teenistused pärast ühiskohtumist keset Valgevene kriisi oma klientide kasvanud nõudlikkuse tõrjumiseks täpselt samas sõnastuses «me ei spekuleeri»-jutupunkti kasutama hakkasid.
Marrani regionaalset renomeed oleks Eesti riigil kasulikum kasutada selleks, et Balti välisluure läbiks rollireformi, mille käigus ühelt poolt leitaks viis strateegilise eelhoiatuse tõhustamiseks, teisalt oldaks tõhusamad avaliku allika luureoperatsioonides ning kolmandaks oleks ettevalmistatud võimed mõjusateks aktiivmeetmete käivitamiseks (ka jõu kasutamiseks) vastase hübriidoperatsioonide või sõjaliste rünnakute vastu. Seda kõike võiks teha vajadusel regioonis ülesandeid ja ressursse omavahel julgemalt jagades. Vajadusel tuleks vastava pilguga üle lugeda ka julgeolekuasutuste seadus. Meie välisluureameti personali kvaliteet on hea ja eelarve kasvab järgmise kümne aasta jooksul jõudsalt, aga praegu ei kasuta Eesti riik selle investeeringu täit potentsiaali.