Iseseisvuse taastanud Eestil kulus kaks kümnendit, et vabaneda poolautoritaarsele riigile omasest kaitseväe tsiviiljuhtimise mudelist, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.
Kõige suuremaks pingete allikaks kujunes 1990. aastatel ja nullindatel kaitseväe juhataja mitmene alluvus presidendile ja valitsusele. Seejuures neil kummalgi puudus õigus kaitseväe juhatajat valida, seda tegi riigikogu, mis omakorda lisas kaitseväe juhataja kutsele poolpoliitilise meki. Tagantjärele hinnates on üsna loomulik, et siirdeühiskonnas, kus riiklike institutsioonide üldine legitiimsus ja maine olid nõrgad, tekitas mitmene alluvus segadusi mitte ainult sõjaväelastes, vaid ka tsiviiljuhtides.
