KESKKOND ⟩ Stressis ilvesed ei sigi vajalikul määral

Emailves pojaga. Emasloom lõpetab imetamise, kui järeltulija on umbes pooleaastane. Foto: Friedrich Hartl/AdobeStock

Ehkki 2022. aasta Fookuse keskkonnarubriiki oleks sobilik alustada aasta looma karuga, oli meil karust Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Peep Männiliga alles hiljuti juttu. Räägime tema ja Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogi Raido Kondiga hoopis ilvesest.

Ilvese arvukus on Eestis pikka aega olnud muret tekitavalt madal. Kuidas tal praegu läheb?

Peep Männil: Talv on veel noor ja andmed alles laekuvad. Minu jälgitaval alal Järvamaal on praegu mitmeid poegadega emailveseid, aga selle järgi oleks ennatlik kogu Eesti kohta järeldusi teha.

Eelmise talve jooksul kogutud andmete põhjal võis öelda, et ilvese seisund ei olnud paremaks läinud – juurdekasv, täpsemalt pesakondade arv oli selgelt väiksem, kui suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas on soovitud. Selles kavas on määratud ilvese soovitav populatsiooni tase, mis on vähemalt sada poegivat emaslooma (pesakonda) aastas: see peaks kindlustama Eestis ilvesele soodsa seisundi. Eelmisel aastal leidsime pesakondi olevat aga vaid 64. Ligikaudu selsamal tasemel on ilvese arvukus püsinud juba hulk aega, 2014. aastast alates.

Ilvese territooriumid on maastikul üsna kindlalt piiritletud – näiteks jõgede, kraavide ja metsaservadega.

Raido Kont: Just nimelt. Kraavidega on sageli seotud truubid, mis on ühed kindlamad territooriumi märgistamise kohad. Truupides püsib lõhnajälg arvatavasti kauem. Ka mõni metsatee võib olla territooriumi piiriks, mida mööda need kassid sageli käivad, ja teeäärseid maamärke märgistavad nad siis õige tihedalt – mõnikord isegi mõnekümnemeetriste vahedega. Aga ilvese jooksuajal lähevad territooriumid sassi ja loomad liiguvad liigikaaslasi otsides sinna, kuhu veri neid veab.