/nginx/o/2021/09/05/14048428t1hddf1.jpg)
/nginx/o/2022/01/12/14306028t1h1379.jpg)
- Ilves teeb kõik, et inimese silma alla mitte sattuda
- Veel 1960. aastatel oli suhtumine neisse hüsteeriline
- Ilvese küttimiseks ei leidu mingit mõistlikku põhjust
Ehkki romantik võiks arvata, et muinasajal elas Eesti alal kõiki ulukeid mitu korda rohkem kui praegu, ei ole ilves Eestis arvatavasti kunagi olnud nii arvukas kui selle aastatuhande alguses. Meie folklooris on ta populaarsete hundi, karu ja rebase kõrval peaaegu tundmatu tegelane.
Ja kuigi meile tuntud rahvalaulud ning muinasjutud peegeldavadki ilmselt rohkem kesk- ja uusaegset maailma, ei olnud ta ka siis arvukam, pigem aitasid uusaegsed tulirelvad kaasa sellele, et ilveseid veelgi harvemaks jäi. Kõrgseisu jõudis ilvese arvukus meil alles millenniumi vahetusel ja pärast seda. 2008. aastal loendati Eestis üle 120 ilvese pesakonna, kokku arvati meil elavat üle 1000 suure laanekassi ja Eesti ilveseasurkonda peeti Euroopa kõige tihedamaks.
Ilveste populatsiooni vahepealse õitsengu põhjuseks oli soojeneva kliima toel suurenenud metskitse asurkond. Aga karmid talved võivad metskitsedele, keda ei toideta talviti enam nii usinasti kui veel mõnikümmend aastat tagasi, saatuslikuks saada. Nii juhtuski kahel erakordselt külmal ja lumerohkel talvel kümmekonna aasta eest.
Nõukogude propaganda kuulutas ühtviisi rahvavaenlasteks nii kapitalistid, kulakud kui ka kõik teravate küünte ja kihvadega karvased ja sulelised.
Veel 1960. aastatel oli suhtumine ilvesesse hüsteeriline – juba varem rahva seas loitnud röövloomade vaenamisele lisas õli nõukogude propaganda, mis kuulutas ühtviisi rahvavaenlasteks nii kapitalistid, talunikud (kulakud) kui ka kõik teravate küünte ja kihvadega karvased ja sulelised. Jahimehi, metsavahte, kolhoosnikke ja karjaseid kutsuti üles hunte hävitama. Veel sama kümnendi lõpul õhutasid isegi venekeelsed tikutoosietiketid ka ilveseid nottima. Kui suure kiisu pesakond jahimeeste ajusse jäi või koerad selle puu otsa ajasid, lasti maha nii emailves kui ka alla aasta vanused kutsikad.
/nginx/o/2022/01/12/14306029t1h376e.jpg)
Lapsena kuulsin paljudelt täiskasvanutelt, et ilvesed murravad metsas marjulisi. Tavaliselt toimunud see nii. Ema, isa ja laps sõitsid metsa marjule. Kui päev veeres õhtusse, ei tulnud ema auto juurde tagasi. Isa jätnud lapse autosse ja läinud ema otsima. Aga ilves varitsenud puu otsas, hüpanud talle sealt pähe ja murdnud maha. Pärast kõndinud ilves ümber auto ja kräununud, aga nuttev laps polnud autoust avanud. Tegelikult võib sedalaadi linnalegende, millel pole vähimatki alust, kuulda veel tänapäevalgi.
Eesti ilveseasurkond oli neil aegadel – nagu ka 1930. aastatel – tegelikult peaaegu olematuks kütitud ja meie metsades hiilis ringi vaid veidi üle poolesaja ülimalt ettevaatliku suure kassi.
Tasapisi muutus suhtumine nii ilvesesse kui ka teistesse röövloomadesse paremaks. Tegelikult polegi ilvese küttimiseks mingit mõistlikku põhjust – isegi jahimeestega konkureerib ta metskitsede pärast ainult seal, kus nood kitsi ohtralt enda tarbeks toidavad. Irratsionaalseid põhjuseid ilvese tapmiseks leidub: lisaks kõigele on Eesti ilvesed Euroopa suurimate seas ja nende koljud võitsid jahitrofeede näitustel sageli medaleid.
Hoopis uhkem auhind kui ilvese nahk või medalikolju võib olla selle salapärase metsakassi eluviisi tundmine peensusteni verd valamata.
Ilves on Euroopa Liidu loodusdirektiivi alusel rangelt kaitstav liik. Eesti, Läti ja Leedu ilvesepopulatsioonile on Euroopa Komisjon teinud erandi – vaid neis riikides tohib ilveseid jahtida. Läti on nüüdseks jõudnud teelahkmele, kus tuleb valida, kas toita edasi jahimeeste adrenaliinikirge ja trofeelembust või jätta rahule loom, kes ise annab enamasti endast kõik selleks, et inimese silma alla mitte sattuda.
Martin Piispea lugu võiks iga huvilist veenda selles, et hoopis uhkem auhind kui ilvese nahk või medalikolju võib olla selle salapärase metsakassi eluviisi tundmine peensusteni verd valamata. Veelgi enam: igaüks, kes suudab legendaarselt peidulist kiisut soovijatele näidata, on loodusturismi valdkonnas tipptegija.