/nginx/o/2025/05/15/16847207t1h0a37.jpg)
/nginx/o/2022/01/10/14302331t1hc73a.jpg)
- Hinnatõusuootus paneb töötajaid kõrgemat palka küsima
- Kõige halvemal juhul võib sellest saada kontrollimatu palga-hinna spiraal
- Tekib küsimus, mida inflatsiooniootuste küsitlustulemused üldse näitavad
Kui uskuda Austria päritolu majandusteadlase Joseph Schumpeteri (1883–1950) monumentaalset, ent lõpetamata jäänud teost «History of Economic Analysis» («Majandusanalüüsi ajalugu», 1954), siis esimesena mainis hinnatõusuootusi Briti pankur ja parlamendiliige Henry Thornton (1760–1815). Seda 1811. aastal parlamendis peetud kõnes seoses sellega, kuidas laenuandja paneb tulevikku vaadata püüdes paika intressimäära. Kui ta ootab, et hinnad tõusevad, siis tahab ta arvatagi oma raha samuti kallimalt välja laenata.
/nginx/o/2022/01/10/14302332t1h0f98.jpg)
Samamoodi toimivad inflatsiooniootused majanduse muudeski osades. Kui tarbijad ootavad, et kaubad lähevad kallimaks, ostavad nad neid võimalusel ette. Hinnatõusuootus paneb ka töötajaid kõrgemat palka küsima, et sissetulek lubaks neil tulevikuski vähemalt sama mugavalt elada.
Kui aga tooteid ostetakse ette, siis vähemalt ajutiselt suureneb nende järele nõudlus, mis kasvatab hinnatõusu survet veel rohkem. See aga polegi nii suur probleem kui kiire palgakasv. Ühelt poolt võib see sundida toodete ja teenuste pakkujaid hindu tõstma. Teisalt kasvab koos palkadega ka tarbijate nõudlus, mis muidugi upitab hindu omakorda ülespoole. Kõige halvemal juhul võib sellest saada kontrollimatu palga-hinna spiraal, kui hindade tõustes kauplevad töötajad aina kõrgemaid palku välja, mis kiirendab inflatsiooni veel rohkem.
Exceli puudumine polnud takistus
Seega, nagu on näidanud ka teadusuuringud, mängivad inflatsiooniootused olulist rolli inflatsiooni kujunemises. Kui inimesed ootavad kõrgemat inflatsiooni, siis on ka tõenäolisem, et see tuleb, mistõttu võib seda ootust nimetada isetäituvaks. Järelikult tasub uurida, millised on inimeste inflatsiooniootused.
Üks võimalus on küsida professionaalsetelt majandusteadlastelt ja analüütikutelt, kes kasutavad inflatsiooniennustuse koostamisel arvandmeid, tihtipeale prognoosimudeleid – või vähemasti Exceli tabelit – ja tavaliselt ka oma kogemustel põhinevat hinnangut. Näiteks Ameerika Ühendriikides küsitleb neid Föderaalreservi Philadelphia haru. Teine võimalus on uurida tavatarbijate hinnangut. Ühendriikides teeb sellist küsitlust Michigani ülikool. (Kuna valdav osa maailma majandusteaduse tippudest on kogunenud USA ülikoolidesse, tehakse ka suurem osa uuringuid just selle riigi kohta.)
Kui inimesed ootavad kõrgemat inflatsiooni, siis on ka tõenäolisem, et see tuleb, mistõttu võib seda ootust nimetada isetäituvaks.
Kansase osariikliku ülikooli majandusprofessor Lloyd Thomas uuris 1999. aastal ajakirjas Journal of Economic Perspectives ilmunud artikli tarbeks, milline oli vastajate edu prognoosimisel. Selgus huvitav tõsiasi, et kasvava inflatsiooni tingimustes aastatel 1960–1980 olid tavainimesed ökonomistidest edukamad. Tõsi, kuni 1989. aastani korraldas ekspertide küsitlusi Philadelphia Inquireri ajakirjanik Joseph Livingston ja need ei pretendeerinudki erilisele teaduslikkusele ning ehk on oluline seegi, et neil kahel aastakümnel polnud ka finantsanalüütikutel kasutada Excelit.
Pärast 1981. aastat on aga USA tarbijahinnaindeksi (THI) muutuse prognoosimine suhteliselt kindlalt paremini välja tulnud majandusasjatundjatel, kuigi nemadki pole ülemäära täpsed. Õigupoolest, kui vaadata tavatarbijate küsitlemise tulemusi, siis aasta varem välja käidud inflatsiooniootuste ja tegeliku THI muutuse korrelatsioon vahemikus jaanuarist 1984 kuni jaanuarini 2021 on Föderaalreservi St. Louisi haru arvutuste järgi kõigest 0,08 (kui korrelatsioon oleks 1,0, siis vastaks tegelikkus täielikult ootustele, kui oleks 0,0, siis puuduks nende vahel igasugune seos).
Lühiajaliselt on eksperdid inflatsiooni prognoosimises täpsemad, ent pikemas vaates on keskmise inimese seisukoht päris oluline.
Neid tulemusi arvestades pole ehk imekspandav, et keskpangad on oma mudelites kasutanud pigem asjatundjate inflatsiooniootusi. Peamine häda on aga selles, et kui lühiajaliselt ongi eksperdid inflatsiooni prognoosimises täpsemad, siis pikemas vaates, nagu ütleb terve mõistus ning on näidanud ka mõni värske teadusuuring, on keskmise inimese seisukoht päris oluline.
Ükski näitaja pole täiuslik
Kõik on hästi, kui tarbijate ootus vastab keskpanga inflatsioonisihile. Ent mis saab siis, kui tarbijad sellesse enam ei usu?
/nginx/o/2022/01/10/14302333t1h6e29.jpg)
Mullu sügisel põhjustas majandusteadlaste ringkondades omajagu kahinat Föderaalreservi vanemnõuniku Jeremy Ruddi artikkel, milles ta leidis, et oodatava inflatsiooni näitajaid pole erilist mõtet vaadata, kuna need peegeldavad tegelikult küsitlushetke hinnatõusu. Ajalugu näitab aga, et oleviku inflatsioon ei aita ülearu palju tulevase ennustamisel. Pigem soovitab Rudd uurida, kas inflatsioon pole hakanud mõjutama palkade kujunemist. Seega ei võta ka tema sõna tegelikult ootuste vastu, nagu mõni tema kriitik on väitnud, vaid leiab, et nende jaoks pole korralikke mõõdikuid.
Siiski, London School of Economicsi majandusprofessor Ricardo Reis leiab, et kuna ükski näitaja pole täiuslik, ei maksa ka inflatsiooniootuste küsitlustulemusi niisama maha kanda. Ta on uurinud USA inflatsiooniootuste andmeid enne 1970. aastate n-ö suurt inflatsiooni. Reis jõudis järeldusele, et juba 1967. aastal oli märke, et tarbijate inflatsiooniootused hakkavad kõrgemaks minema. Tema hinnangul oleks küsitlustulemuste abil võimalik juba sisuliselt reaalajas näha, kui tarbijate pikemaajalised ootused paigast nihkuvad. Praeguse aja andmeid vaadates leiab Reis mullu augustis avaldatud artiklis, et veel on vara öelda, kas inflatsiooniootused on käest ära läinud või mitte.