Aga kui nüüd veel Glasgow’ konverentsi meenutada, siis mida sealt üldse oodata oli? Kas midagi enamat kui seda, mis lõpuks tuli?
Sõltub, kes mida ootas. Glasgow’ kliimapaktile olid ootused hästi suured, lõpptulemus oli selline, et kõik olid enam-vähem õnnetud. Kui kõik on õnnetud, siis ilmselt on hea kokkulepe. Kõik pidid millestki loobuma. Kui üks oleks superõnnelik olnud, siis oleks asi tasakaalust väljas.
Eesistuja Ühendkuningriigi töö oli ikka väga tubli, et leiti selline tekst, mis oli tasakaalus ja tegi kõik ühtlaselt õnnetuks. Paljud riigid ütlesid oma sõnavõttudes, et on õnnetud, aga suudavad selle sõnastusega elada ja kompromissi nimel muudatusi ei paku.
Kui kõik olid juba öelnud, et lepivad sellega, mis on neile antud, et mitte tekitada uut läbirääkimiste vooru, siis India ikkagi tuli viimasel hetkel oma tahtmisega. Kliimapaktis oli alguses sõnastus, et kivisöe kasutamisest tuleb järk-järgult loobuda, ja siis see muudeti: et kivisöe kasutamist tuleb järk-järgult vähendada. Enne oli phase out ja nüüd on phase down. Selle peale avaldasid paljud oma pettumust, et see pole heas usus läbirääkimine.