/nginx/o/2021/11/28/14229225t1hcde6.jpg)
/nginx/o/2021/11/29/14230835t1ha210.jpg)
- Lendorav vajab eluks vana loodusmetsa
- Suuri lagedaid alasid lendoravad ületada ei suuda
- Alutaguse lendoravad on suuremast mõõnast kosunud
Alutaguse metsade majandamisel tuleb arvestada lendorava elupaigavajadusega, kirjutab Eesti Terioloogia Seltsi zooloog Raido Kont.
Lendorav on sisuliselt ainus Eesti imetaja, kes vajab eluks tingimusi, mis tavaliselt esinevad vaid vanas loodusmetsas. Lisaks pesapuudele, milleks on üle 60-aastased haavad, vajab lendorav toitumiseks ka teisi lehtpuid ning kiskjate eest varjumiseks nooremaid kuuski.
Muus osas ei ole lendorav oma elupaiga suhtes nii nõudlik ning ta võib ringi liikuda ka nooremates metsades. Siiski püsivad emasloomad enamasti ühe suurema metsalaigu piires, isased on seevastu sagedasti erinevate sobivate alade vahel liikvel. Lendoravad liiguvad ringi peaaegu üksnes puult puule liueldes. Sel moel võivad niiviisi ületada mõnekümnemeetrise avatud ala, suuremad lagealad on neile ületamatuks tõkkeks.
Varjatud eluviisiga haruldus
Lendorav on liik, kelle kaitse eest Euroopa Liidus vastutavad Soome ja Eesti. Ökoloogid peavad lendoravat katusliigiks, keda kaitstes turvame ka 300–400 lendoravaga ühist elupaika jagavat ohustatud või haruldast liiki.
Lendoravat peetakse siiski üsna heaks levijaks, kes suudab liikuda ka lageraietega majandatud metsamaastikul, kui seal vaid leidub piisavalt tihedalt suuri puid. See, kas ta suudab seal ka püsivalt elada, oleneb piirkonnas pesapaigaks sobiva juurdepääsetava vana metsa hulgast. Soomes on hinnatud, et minimaalselt on lendorava toimetulekuks tarvis vähemalt 12–16 protsendi ulatuses vanade kuuse-segametsade olemasolu igal ruutkilomeetril.
Parim viis lendorava elupaikade stabiilsuse tagamiseks on majandada tema pesametsa ümbritsevat metsa ja pesametsasid siduvaid alasid püsimetsana.
Vana metsa tükid peaksid asuma piisavalt tihedalt, et tekiks sidus elupaigavõrgustik, ning vähemalt osaliselt peaksid need moodustama suuremaid alasid, kus populatsioon kestlikkuseks vajaliku arvukuse saavutaks. Selles on ka peamine vastuolu lendorava elupaigavajaduste ja tänapäevase intensiivse metsamajanduse vahel – lageraiepõhise metsamajanduse korral muutub maastik väga kiiresti. Haavikute raievanus sõltuvalt kasvukohast on 30–50 aastat ning lendoravale sobivad tingimused ei jõua selle ajaga veel tekkida.
Kui muidu on kiskjad osa loodusest ja neid ei peakski pidama eraldi ohuteguriks, siis killustunud maastikul on lendorav haavatavam. Toidu või partneri otsingul tuleb loomadel aina läbida avatud alasid, kus võib kergesti langeda röövlooma saagiks. Nii ongi lendorava elupaiku kaitstes oluline kaitsta ka pesametsa ümbritsevat metsa, sellega piirnevaid ja lähedalasuvaid toitumisalasid ja liikumiskoridore. Lendorava jaoks oleks parim, kui pesametsa ümbritsevat metsa ja pesametsasid siduvaid alasid majandataks püsimetsana.
Püsimetsandus tagab pesametsa tormikindluse, vähendab kiskluse mõju ja hoiab toitumisalasid. Et sellest põhimõtteliselt piisaks, kõnelebki tõik, et Soomes võib lendoravaid leida ka linnade parkmetsadest.
Lendorava elujõulise populatsiooni tagamiseks tarviliku arvukuseni – 250 asustatud leiukohta – on veel pikk tee.
Viimasel kolmel aastal on keskkonnaameti poolt juhitava projekti LIFE käigus meie lendoravate arvukuse ja leviku kohta senisest rohkem infot kogutud. Lendoravat on sel ajal leitud ligi 20 uuest kohast. Olulised on leiud Peipsi põhjarannikult Agusalu ja Puhatu soostike ümbrusest, kus kinnitatud vaatlused varasemast puudusid.
Kui lendorava arvukus oli madalseisus 2013. aastal, mil teadaolevatest leiukohtadest oli asustatud vaid 27, siis nüüdseks on populatsioon kriisist kosunud. Täidetud on ka liigi kaitse tegevuskavas seatud lühiajaline eesmärk, et igal aastal oleks asustatud vähemalt 60 teadaolevat leiukohta. Kuid kava pikema eesmärgini, elujõulise populatsiooni tagamiseks tarviliku arvukuseni – 250 asustatud leiukohta – on veel pikk tee, mille saavutamiseks tuleb metsade majandamisel arvestada liigikaitseliste erisustega.