/nginx/o/2020/10/12/13408764t1h8cd5.jpg)
/nginx/o/2021/10/27/14169764t1h3cf7.jpg)
- Regionaalpoliitika on üha bürokraatlikum ja retoorilisem
- Toetusmeetmed teenivad Brüsseli indikaatoreid, mitte maainimest
- Taristutõrge number üks on aeglane internet
- Riik peab ise hakkama maainvestori laenugarandiks
Maale liigub nii rahvast kui ka raha. Aga mitte piisavalt. Kuidas riik saab suunata maaelu, tahab uurimist, selgitamist ja ennekõike terviklikumat toetamist. Regionaal- ja maaelupoliitika keskmesse tuleb tõsta maainimene, kirjutab loovettevõtluse teadur ja Mulgi valla volinik Andres Rõigas.
Eesti riigi äärealadel ringi sõites võib kohata mitmel pool aktiivset ehitustegevust. Maastikud ja maamajad näevad välja hoolitsetumad kui kunagi varem. Päästetakse taluarhitektuuri, millel laiem rahvuslik ja sümboolne tähendus.
Põliselanike kõrval loovad maapiirkondadele uut nägu uusasukad, kes mitmekesistavad võimalusi ja arusaamu. Tulijatel, olgu nad siis loomeinimesed või IT-valdkonnast, on sageli endal kaasas kõrge lisandväärtusega töökoht − kaugtööna. Uued inimesed panustavad külakogukonda oma oskusi ja teadmisi, aga aitavad oma uuspäritolu rõhutamisega kaasa hääbuvate kantide kuvandi parandamisele. Uuskogukonnad Karulas, Moostes ja taasärkavad külad Setos või Mulgis on korduvalt ületanud oma tegemistega uudiskünnise. Mis oluline, maaelu nimel võtavad sõna inimesed, kes reaalselt maal elavad ning probleeme ise kogevad. Ja mis veel olulisem, neid võetakse vahel linnaski kuulda.
Paikkondlikud abimeetmed Eestis
Regionaaltoetused
Maakondade arengustrateegiate elluviimine 7,5 mln eurot
Hajaasustuse programm 2,9 mln eurot
Kohaliku omaalgatuse programm
Omavalitsus-, lasteaia- ja hoolekandehoonete energiatõhusus
Sihtpiirkonna toetused
Ida-Virumaa programm 23,6 mln eurot (2018–2022)
Kagu-Eesti programm 800 000 eurot
Väikesaarte programm 550 000 eurot
Peipsiveere programm 240 000 eurot
Setomaa programm 240 000 eurot
(2021. aasta summad)
Euroopa Liidu struktuuritoetused 2021–2027
Regionaalne ettevõtlus ja kohalikud teenused 157 mln eurot
Linnapiirkondade arendamine 36 mln eurot
Jalgrattateed 20 mln eurot
Viimase miili netiühendus 24 mln eurot
Kagu-Eesti ettevõtlus 7,5 mln eurot
Avalik konsultatsioon 2021–2027 perioodi Ühtekuuluvuspoliitika fondide ning Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi rakendamiseks kestab 1. novembrini. Ettepanekuid oodatakse aadressile eurotoetused@fin.ee.
Regionaalpoliitika mehhanisme, meetmeid ja sageli tulemuste puudumist on kritiseeritud ning poliitikat tervikuna peetud pigem retooriliseks. Küsimus: mil määral saab protsesse juhtida, mis on paratamatu?
Uusi vaateid regionaalpoliitikasse on kindlasti toonud pandeemia-aastad. Maapiirkondade kuvand paraneb, eestlasele südamelähedased märksõnad, nagu «maaelu» ja «maaidüll» aitavad sellele kaasa. Võimaluste ja vajaduste avanedes asutakse maal oma eluunistust realiseerima. Ent küsimus on endiselt õhus: kas Eesti ühiskond ja riiklikud poliitikad on valmis uusi võimalusi kasutama ja piisavalt toetama?
Vaatamata õrnale optimismile statistika ei rõõmusta ega näita maale liikumist. Kahanemine ja vananemine jätkub ning maaleminekutest võidavad üksikud piirkonnad: rannikuvööndis mõned suvituskülad, üksikud «mägikülad». Üldiselt on areng üksikute aktivistide vedada, kes lisaks kodukoha särasilmsele turundamisele peavad murdma läbi riigibürokraatiast.
Kahanemine ja vananemine jätkub ning maaleminekutest võidavad üksikud piirkonnad – ranniku-vööndis mõned suvituskülad, üksikud «mägikülad».
Üksinda järjest keerulisemate suures linnas välja mõeldud süsteemidega kaasa joosta ei jaksa. Nii tuleb maapiirkondade toetamist alustada inimesest, poliitikasekkumistes tuleb panna esikohale inimene senise ametkondlikult ülereguleeritud regionaalpoliitika asemele. Inimarengu aruanne võtab selgelt kokku: «Konkurentsivõimele keskenduv regionaalpoliitika ei ole ääremaastumist vähendanud.»
Toetaks inimest, mitte programmi indikaatorit
Esiteks, arengu kavandamisel peab tähelepanu keskmesse tõstma nii inimesed kui ka elukeskkonna. Pehmete väärtuste hulka kuuluvad maamaastikud ja -arhitektuur, kultuurilugu, päritolu ja juured, kogukond ja asustusmuster. Nende nähtuse kirjeldamisel kasutame sõnapaare «maaidüll» ja «maalised mugavused». See on taastuvressurss, mille kättesaadavust saab tõsta ja seisundit parandada.
Teiseks, otsused regionaalpoliitika sõlmküsimuste lahendamiseks peavad olema kiiremad ja paindlikumad, raamistik lihtsam. Toetusmeetmed peavad arvestama konkreetses asukohas nii maainimese kui ka ettevõtjate ja ettevõtluskeskkonna vajadusi ning projektilahendus peab olema terviklik. Nii leiab lahenduse igavikuline teema, kuidas panna kokku n-ö kõva ja pehme projekt, kapital ja inimressurss või reaalsed vajadused ja kogemused.
/nginx/o/2021/10/27/14169770t1h1e1d.png)
Siit jõuame võtmeküsimuseni: kus algab maa? Maapiirkonna piiritlemine on sageli tajumise küsimus ja sõltub hindajast, aga ka maastike ja hoonete kujundatud mustritest, maalistest tunnustest, mis osalt ongi aimatavad ja tunnetuslikud. Asukoht ju ajas ei muutu ja see paneb regionaalpoliitika välitöötajad valikute ette, kus lõpeb linnapiirkond ning algab maa.
Vaatamata mõningasele edenemisele tuleb siinkohal tunnistada, et mitte kõik kriteeriumid maa-asustuse edukaks taasloomiseks pole täidetud. Ühelt poolt on regionaalpoliitika kallis, nõuab palju raha ja enamasti pole tulemused kiired tulema. Teisalt konkureerivad maapiirkonnad omavahel elukeskkonna ja elanike pärast. Meetmed on killustunud ning kohalikul tasandil ei ole kõiki tingimusi kabinetivaikuses vormitud põhimõtetele täita sugugi lihtne.
Lihtsale ja tihti hädapärasele projektitegevusele tuleb juurde mõelda ja kirjutada «kohustuslikku», vahel ka suisa segast, viimasel ajal üha rohelisemat jutulõnga.
Positiivselt poolelt, omavalitsused on enda ülesandeid täitnud hästi: maapiirkondade sotsiaalne taristu on valdavalt väga heas seisus, kohalikult korraldatud avalikud teenused on olemas ja kättesaadavad. Seevastu erateenustes ja ettevõtluskeskkonnas on lahendused kulukad ja pigem probleemid süvenevad.
Paraku kujundatakse regionaalpoliitilist meetmestikku suuresti Tallinna ja riigi vaates. Tulemused peavad kajastuma võidukalt Euroopa Liidu indikaatoritega, millega ei ole maapiirkondadel endil midagi peale hakata. Lihtsale ja tihti hädapärasele projektitegevusele tuleb juurde mõelda ja kirjutada «kohustuslikku», vahel ka suisa segast, viimasel ajal üha rohelisemat jutulõnga. Toetusraha nimel lepitakse, kui peab, siis peab. Kogu süsteem istub mõneti kinni 1990. aastates ja Euroopa Liitu astumise ideoloogilistes lubadustes, mitte tänases reaalsuses ning inimeste või kogukondade ootuses.
/nginx/o/2021/10/27/14169769t1h1c16.jpg)
Nii jääbki märkamata, et suurte sõnade varjus ei parandata mitte kuidagi elutingimusi selles konkreetses vallas, külas ja talus. Tähelepanu alt jäävad ühtviisi välja nii hariduse kvaliteet kui ka ühistranspordi paindlikkus ja otstarbekus. Mitmed elulised teemad – internet ja elekter – jäävad avaliku ja eraõigusliku-ärilise vahele, milleks tuleks mõlemal poolel koostööd teha ja ka riske jagada. See, et europrojekt ei tohi ebaõnnestuda ja ka tulemustes aetakse mõnikord juuksekarv lõhki, läheb vastuollu maaelu riskide ja määramatusega. Tuleks julgemalt teha sisulisi ja ka rahalisi ohverdusi.
Kohapealset teadmust tuleb hindamisel rohkem arvestada. Nendel, kes käivad n-ö linnast maale arendusprojekte ja investeeringuid tegemas, on lihtsam. Linnatöö ja linnaturg jääb neile igal juhul alles, sõltumata sellest, mis juhtub maal. Regionaalpoliitiliste lahenduste ellukutsumine ehk projektide valik tuleb viia väiksemate piirkondade tasandile või kus tegijaid vähem, luua lausa personaalsed projektihaldurid, kes otsustavad ja vastutavad väiksema kandi, sihtala projektiportfelli eest. Meetmete koostamisel tuleks vaadata mööda valemitest ja mudelitest ning anda võimaluse koos ressurssidega neile, kes keskkonda kõige paremini tunnevad, ehk kohalikele omavalitsustele.
Taristutõrgete loetelu pole kahjuks lühenemas
Regionaalpoliitika põhieesmärk on küll piirkondadevahelise ebavõrdsuse vähendamine, aga praktikas ja suurte sõnadeta taandub see maapiirkondade ja linnaliste keskuste elukvaliteedi lähendamisele. Maal on võimalik luua ja kasutada linlikke mugavusi ning üsnagi laia valikuid teenuseid, aga linnas ei ole võimalik saavutada kõiki maamugavusi.
/nginx/o/2021/10/27/14169768t1h5b81.jpg)
Kõige aluseks on korras kvaliteetne taristu. Tänases maailmas siis eelkõige kiire ja toimiva internetiühenduse olemasolu ning kättesaadavus. «Viimase miili» projekt ei ole vaatamata riigi rahasüstidele piisavalt kiiresti edasi liikunud ja tõenäoliselt igale poole kaabel ei jõuagi. Jääb loota, et lisandub alternatiivseid «läbi õhu» lahendusi. Tehnoloogiahiidude tagasihoidlik huvi kiiremale sidele kaasa ei aita, kuid turutõkke olukorras on lahenduste otsimine maapiirkondade elutingimuste tõstmisel möödapääsmatu.
Kvaliteetse taristu osa on korras ja tänapäevane teedevõrk. Ka mustkatte ehitamise tempo on aeglane ning paljud ajaloolised keskusekohad on muu maailmaga ühendatud üksnes kruusateedega. Kruusateed konkurentsivõimet ei tõsta. Seevastu mustkatte alla viidud teede ääres tõuseb nii kinnisvara hind kui ka potentsiaalsete huviliste hulk.
Vajaduspõhine taksoauto suure tühja bussi asemel oleks kindlasti tugev samm kliimapoliitiliselt transpordiheite vähendamisel.
Eelnevaga haakub ühistransport, mille olukorda saab iseloomustada kui selgelt ebapiisavat, kättesaamatut, kohmakat ja väga kallist. Lisaks, ühistranspordivõrgustik tugineb suuresti maakonnakeskusele, aga töörände areaal on laienenud kaugele üle nüüdsete maakonnapiiride. Ühistransporti iseloomustagu paindlikkus ja kättesaadavus ning eelkõige noorte ja vanade vajadused. Vajaduspõhine taksoauto suure tühja bussi asemel oleks kindlasti tugev samm kliimapoliitiliselt transpordiheite vähendamisel.
Praegu toimivat hajaasustuse programmi tuleb laiendada kahes suunas. Kuigi kaevuvee-kanalisatsiooni ja sissesõiduteede rahastamine on läinud täie ette, kerkib üha sagedamini maal elamise takistusena esile elektrivarustuse tagamine ja kvaliteet. Energiavarustus tuleb liita hajaasustuse toetusega nii ehitatavatele kui ka taastatavatele maakodudele.
/nginx/o/2021/10/27/14169771t1h1c18.jpg)
Maakinnistul pole pankade silmis arendamisväärtust
Viimase katusprobleemina toon välja laenugarantiide teema. See puudutab nii ettevõtlust kui ka eluaseme soetamist. Kus kinnisvaratagatisest ei piisa ettevõtluse arendamiseks või kodu rajamiseks, sealt jookskugi maapiirkonna piirjoon. Ettevõtlustoetused, ka juhul kui taotlus on saanud positiivse otsuse, jäävad kasutamata, sest laenuandjate, pankade hinnangul ei ole see omaosaluse katmiseks piisav garantii. Samas tasub rõhutada, et küsimus ei ole pankade rangetes nõuetes, vaid puudub riiklik tugi maaettevõtluse riskide maandamiseks. See on ka osaliselt põhjus, miks suuremad toetussummad maanduvad suurtele tegijatele. Nii juhtub, et suurus ja ülim tõhusus pigem lämmatab konkurentsi.
Laenuvõimetust kinnitab veel üks näide, kus maaomavalitsus on teinud julge sammu ja pakub uute looduskaunis kohas olevate kruntide hoonestamist. Aga erilist tungi pole. Juba ette nurjuma on määratud jõupingutused, kui eluhooneid jagatakse sisuliselt poolmuidu. Omavalitsuste käes peab olema võimaluste võti noorte perede koduloomise toetamisel ja ajalooliste hoonete kasutusele võtmisel. Regionaalpoliitika peab olema inimesekeskne, arvestama konkreetse piirkonna vajadusi, säästev ja kohalikke ressursse väärtustav. Ei tasu ka unustada, et traditsioonidega seotud, samas igati tänapäevane elulaad toidab muu hulgas rahvuslikku vaimu ja iseolemise ideed.
Martin Bristol: Eesti riigi varjatud maksud
/nginx/o/2021/10/27/14169766t1he4bf.jpg)
Linnast maale kolinud pereisa ja ettevõtjana näen kolme tüüpi varjatud makse: maainimese maksud, lastemaksud ja ambitsioonimaksud.
Maainimese maksu all pean silmas makse maal elamisega kaasnevatele lisakuludele, nagu elekter kõigi aktsiiside, ülekandetasude, rohe- ja muude maksudega ning kütuse- ja autokulud. Transpordikulud on maal puuduliku ühistranspordi võrgu tõttu paratamatult suuremad, et viia näiteks lapsed kooli. Ettevõtjana ja ise endale tööandajana, sunnib seadus peresid hoidma töö- ja erasõidud lahus. Tööautoga ei tohi ju oma lapsi lasteaeda-kooli ega naabrimemme apteeki vedada, selleks tuleb mitut autot pidada.
Lastemaksuks on see, et kui pere otsustab vanemahüvitist võtta näiteks pereisale, kes võimalik, et olnud suurema sissetulekuga ja kes tahab-tohib vanemahüvitise kõrvalt ka mõõdukas mahus tööd teha. Tulemusena jääb lastega kodus olev ema sotsiaalkindlustuseta.
Ambitsioonimaksu all pean silmas riigi üldist toetussüsteemi võimetust uskuda tõeliselt suuri ja turgu muutvaid ideesid. Kõikvõimalike piirangute, reeglite ja hindajate fantaasiavaesuse tõttu tuleb nii mõnigi projekt kirjutada «tavaliseks», mis omakorda kulutab aega ja soodustab pigem keskpärase taastootmist. Ehkki tänases kriisis julgevad tegutseda julgematest julgemad, puudub meil igasugune toetus uute töökohtade loomiseks, välja arvatud pikaajalistele töötutele ja Ida-Virumaale.
Muidugi, nii juriidiliste keerdkäikude kui ka poliitiliste tõmbetuulte tõttu on keeruline teha suuri muudatusi. Kartused, et soodustustega tekib abivajajatest rohkem kuritarvitajaid, kust tõmmata jutti maa- ja linnainimeste, tihe- ja hajaasustuse, elukoha ja tegeliku elukoha vahel. Kas seda on tingimata vaja? Üks Eesti ju kõik.
Martin Bristoli kolm ettepanekut
- Täiendav tulumaksuvabastus kahe ja enama lapsega peredele logistikakulude katmiseks (minimaalselt 100 eurot kuus lapse kohta)
- Ravikindlustus eranditult kõigile emadele kuni lapse kahe-aastaseks saamiseni.
- Uute töökohtade loomisel kompenseerida erandkorralise tööturu meetmena loodud töökohalt makstud sotsiaalmaks kuuel esimesel kuul töölepingu sõlmimisest.