RAHVASTIKUPOLIITIKA ⟩ Eesti emad räägivad rasedusest koroona ajal
1. september 2021, 00:23
Kui koroonapandeemia ja sellest tulenevad piirangud eelmisel aastal algasid, võis sageli kuulda naljatlemist, et küllap peagi järgneb beebibuum. Praeguseks on esimese laine kohta statistika olemas ja selgub, et koroona on enamikus riikides sündimusele negatiivselt mõjunud, kohati pole olulist mõju märgata ja vaid mõnes riigis on sündide arv kasvanud.
Kas ja kui palju koroona pereplaneerimist mõjutas, küsisin kuuelt toredalt ja vapralt emalt, kes on koroona kiuste äsja perelisa saanud. Nende kõigi arvates on koroonaaeg lapseootuseks paljuski ideaalne, sünnitamiseks aga mitte kõige parem.
Teine paar kaksikuid
Kaksikute ema Ingrid Viks (32) Tallinnast planeeris kolmanda lapse saamist juba enne koroona esimest lainet. Mullu aprillis algama pidanud viljatusravigi oli juba arstiga kokku lepitud. Kui aga märtsis kuulutati välja eriolukord, otsustas pere plaani katki jätta ning lapse saamise mõned aastad edasi lükata. Saatuse tahtel see nii siiski ei läinud, sest juba juulis selgus, et Ingrid ootab kaksikuid, ja seekord ilma meditsiini kaasabita. Kaksikud nägidki ilmavalgust tänavu märtsis.
Ingridi sõnul oli koroona ajal rase olla ikka teistmoodi kui varasemalt. Näiteks raseduse jälgimisega seotud visiite oli vähem ning abikaasa ei saanud ultrahelidesse ning hiljem ka haiglasse kaasa tulla.
Muud piirangud naist ei häirinud. «Palju sa rasedana ikka tahad kusagil käia, selles mõttes oli hea rase olla,» leidis ta, kuid lisas, et hiljem sünnitushaiglas oli siiski üksi kahe beebiga keeruline, eelmine kord oli mees suureks abiks.
Koroonapandeemia keskel ootamatult kuueliikmeliseks kasvanud peres on elu kohati ikka üsna keeruliseks kujunenud, tunnistab Ingrid. «Näiteks kui lasteaed oli koroona tõttu kinni või ka nüüd, kui oli suvepuhkus ning kõik lapsed kodus. Kusjuures terve raseduse oli mul hästi halb olla, aga mees oli ka vahepeal ära, põdes koroonat ja ööbis hotellis. Pidin siis laste ja kõigega üksinda majandama,» rääkis ta.
Lisaks ei mahtunud pere nelja lapsega senisesse koju enam ära ning pidi kolima, aga seegi ei läinud ladusalt. «Pangast piisavalt suurt laenu saada ei õnnestunud, sest minu sissetulekut ei arvestatud. Õnneks saime vanematelt vajaliku summa juurde laenata ja nüüd maksan seda enda vanemahüvitisest tagasi. Jäänud on mure, et autosse me ka tegelikult enam ära ei mahu,» rääkis Ingrid.
Pere sai koroona tõttu majanduslikult pihta, sest Ingrid pidi oma senise tegevuse lõpetama. «Nüüd vaikselt hakkab tööd jälle liikuma. Loodan, et enam ei panda kõike kinni. Minu abikaasa on sporditreener ning temagi ei saanud tavapäraselt tööd jätkata, kuigi riigipoolne toetus aitas klubil siiski püsima jääda.»
Tuleviku suhtes on kahe paari kaksikute ema kõigele vaatamata üdini positiivne: «Loodan, et järgmine aasta tuleb parem. Koroona ajal oli nii palju ootamatusi. Lõpuks mõtlesin juba, et ükskõik mis tulema peab, see tuleb, ja saame kõigega hakkama. Ja nii ongi läinud. Kõik asjad on paika loksunud.»
Kolme lapsega üle lahe
Sakus elanud kahe tütre ema Kelly Nõmm (25) sai uudise viienda pereliikme saabumise kohta vahetult pärast koroona esimese laine kõrgaega. Pere oli küll mõelnud, et kunagi tulevikus võiks tütardele ka vennake sündida, aga kuna pere majanduslik olukord oli koroona tõttu kannatada saanud, pani uudis esialgu siiski muretsema. Lisaks olid teised lapsed veel samuti väikesed, vaid 3,5 ja 1,5 aastat vanad. Kui aga 12. nädala ultrahelis selgus, et seekord ongi sündimas poiss, oli Kelly lausa õnnepisarais. Poiss sündis 1. märtsil.
Kuigi sünnitusmajas oli Kellyl suur hirm koroonasse jääda, on tema arvates pandeemia aeg olnud siiski väga sobiv väikelaste kasvatamiseks. «Poja sünni tõttu oli mul palju lihtsam lastega kodus olla. Kaheaastase tütrega oleksin pidanud niikuinii ilmselt kodus olema. Ka kolmeaastane tütar oli mul märtsis päris palju haige ja kodus. Lasteaia nõuded olid ju väga karmid, isegi väikese nohuga ei saanud lasteaeda viia. Lisaks ei pidanud ma mõtlema, et võib-olla on vaja poole päeva pealt lapsele lasteaeda järele minna. Noorema lapse lasteaiaga harjutaminegi oleks väga raske olnud, sest vanemaid sisse ei lubatud.» Kui poeg oli saanud ühekuuseks, «õnnestus» Kellyl kogu perega siiski ka koroona läbi põdeda.
Koroona tõi aga perele kaasa veel ühe suure muudatuse. Kelly abikaasa töötab ehituse valdkonnas, aga kuna ehitusmaterjalide kättesaadavus muutus koroona tõttu aina keerulisemaks, viis see peagi majanduslike probleemideni. Seetõttu on pere otsustanud praegu hoopis Soomes tööd leida ning mõneks ajaks sinna ka elama kolida.
Eestis elas perekond üürikorteris, ja nii loodetakse ühtlasi ka tulevikus oma kodu soetamiseks vajalik summa kõrvale panna. Kuna Põhjanaabrite juures pole sellist pikka vanemahüvitist nagu Eestis ja lapsed lähevad seal hoidu juba 10-kuuselt, on ka Kellyl plaan varsti taas tööle hakata.
Haiglas vaid kaks päeva
Kosel elav kahe lapse ema Merilyn Õis (24) planeeris perelisa juba enne koroonakriisi algust ning muutunud oludest ära ei kohkunud. «Kui see koroona tuli, ega me ei mõelnud, et selle pärast jääb tegemata. Otsustasime, et praegu sobib meile kõige paremini.» Pere soov oli, et laps sünniks vahemikus märtsist kuni sügiseni, ning plaan õnnestuski väga kiirelt – uus ilmakodanik sündiski juba märtsis.
Ka raseduse ajaga jäi Merilyn rahule. «Koroona pärast ma üldse väga ei muretsenud. Raseduse aeg ongi rohkem selline kodus olemise aeg, kuhugi väga nagu minna polegi vaja. Hiljem tuli muidugi välja, et see päris ideaalne siiski polnud. Tahtsin väga käia ujumas ja pilateses, aga need trennid jäid eelmise aasta lõpust kahjuks ära.»
Peale lapse sündi aitas piirangute kiuste mehega kauem koos olla asjaolu, et sünnitajaid oli väga palju ja nende välja saatmisega sünnitustoast polnud kellelgi parasjagu aega tegeleda. Kui mees pidi lõpuks siiski lahkuma, sai Merilyn koha kahesesse palatisse.
Sünnitushaiglas tuli tal veeta vaid kaks päeva, aga kuna kõigega tuli nüüd üksi hakkama saada, oli see kurnav. «Mul sündis teine laps, aga esimese lapsega oleks seal olnud väga-väga raske. Ma oleks ilmselt patja nutnud. Tegelikult kartsin ka teise lapsega, aga ta oli hea rahulik ning kõik läks hästi. 48 tunni pärast lubati meid juba koju, samas kui esimese lapsega olime pea nädala haiglas. Psühholoogiliselt oli siiski kuidagi hästi raske, kuigi palatikaaslased olid õnneks hästi toredad,» rääkis naine.
Kuna palatis tualetti ei olnud, jäi Merilyn üksi olles kord ka tõsiselt hätta. «Mul oli nii vaja tualetti minna, aga laps oli rahutu ja ma palusin ämmaemandat, kas ta oleks nõus korra last hoidma. Aga tema ütles ei, nemad kindlasti seda ei tee, see on sinu laps ja saad ise hakkama. Nii pidingi kannatama veel kaks tundi, enne kui minna sain.»
Merilyn muretses ka imetamise õnnestumise pärast, et see ei saaks haiglast lahkumisel takistuseks: «Esimese lapse toitmisega oli mul probleeme. Teise lapsega mõtlesingi, et olgu ta kasvõi 24 tundi rinnal, aga peaasi, et ta ei võtaks kaalus alla ja saaksime kiiresti koju. Nii oligi laps pea 70 protsenti ajast mul rinnal. Magasin kahe öö peale kokku vist viis-kuus tundi, pidevalt oli ärevus sees. Koju jõudes pinge langes ja sain kurnatuse lõpuks välja magada.»
Parim aeg perelisaks
Tartus elava Paula Otsa (30) perre sündis esiklaps mullu novembri lõpus. Lapseootusest sai ta teada vahetult pärast esimeste koroonapiirangute algust aprillis. «Rasedus tuli kohe, kui otsustasime, et nüüd on luba antud. Otsus ise sai vastu võetud veidi varem, uue aasta algul. Jäin kohe eriolukorra algusest kodukontorisse ja käisin varavalges hommikuti pikkadel jalutuskäikudel, sest kergliiklusteed olid siis inimtühjad. Ühel hetkel ei suutnud ma enam hommikuti jalutama minna. Väsimus murdis ja iiveldama ajas ka. Peagi selgus, et olin juba kuus nädalat rase.»
Samas arvab Paula, et koroona tõttu ei oleks nad oma otsust muutnud. «Tegelikult oli vaat et ideaalne aeg rase olla. Olin kodukontoris ja sain puhata, nii et see töötegemist ei mõjutanud. Töötan lasteaias ja kohapeal oleks kindlasti üsna raske olnud. Kodus sain aga planeerida enesetunde järgi, millal midagi teen. Ka peale sünnitust oli hea, et polnud külaliste laviini. Olin kaks ööd oma beebiga kahekesi peretoas ja kohanesime seal üksteisega,» kirjeldab ta koroona positiivseid mõjusid.
Sünnitusest on Paulal samuti vaid head mälestused. «Mees sai sünnitusel kaasas olla, aga see oli üsna lühike aeg, sest hommikul kell 8.10 olin veel kliinikumi parklas ja kell 9.07 oli beebi kohal. Õnneks lubati meil veidi kauem koos sünnitustoas olla. Vahetult enne sünnitust oli ju otsustatud, et isad enam perepalatisse ei saa. Kuigi kõik läks kiiresti ja hästi, oli mehe kohalolek sünnitusel ikkagi ääretult oluline.»
Teatas lapseootusest pulmapäeval
Nõo vallas elava Kristin Perna (23) esiklaps sündis mullu detsembris. Pere sai lapseootusest teada samuti esimese laine piirangute ajal aprillis.
«Tegelikult planeerisime rasedust pikalt. Kuna me abikaasaga ratsutame ja meil on kaks hobust, siis teadsime, et kui lapse saame, siis võiks minu raseduse klapitada kokku meie hobuste tiinustega. Läks küll natuke teisiti. Hobused olid meil kohe-kohe poegimas, kui mina alles rasedaks jäin,» rääkis ta.
Samas oli perel lapse ajastamise osas ka teine soov. «Teadsin, et soovin kindlasti enne lapse saamist abielus olla. Pulmad pidid olema algselt aprillis, aga koroona tõttu lükkusid juulisse. Nii saimegi pulmapäeval juba teada anda, et saame lapse,» rääkis ta.
Koroona Kristinit senises plaanis kahtlema ei pannud. «Ei, me ei kõhelnud. Elame maal ega käi väga palju väljas, seega koroona meid siis ega ka praegu väga palju ei mõjuta.» Küll aga oli tal mure sünnitamise pärast koroona tingimustes: tohutuks stressiallikaks oli mure, kas abikaasa saab ikka sünnitusele kaasa.
«Olime valmis, et ei saa ja ta osaleb Skype’i vahendusel. Perepalati mõtte võisime varakult maha matta. Õnneks nädal või kaks enne lapse sündi võttis Tartu Ülikooli kliinikum vastu otsuse, et negatiivse testiga isad võivad sünnitusel osaleda ning abikaasa sai ikkagi juures olla.»
Kuna kõik läks vaatamata koroonale kenasti, on Kristinil plaanis tulevikus veel perelisa saada. «Ikka, kindlasti soovime ka teist last,» kinnitas ta.
Ei lasknud koroonal plaane muuta
Elvas elav Anneli Rääbis (29) sai esimese lapse mullu detsembris. Lapseootus oli pikemalt planeeritud ning selleski peres ei tulnud plaani muutmine kõne alla.
Annelile koroonapiirangud alguses sobisid. «Mul oli raseduse alguses tugev iiveldus ning mitu nädalat oli kodus voodis ikkagi kõige parem. Ma ei tahtnud alguses kõigile raseduse kohta veel rääkida ka ja nii polnudki vajadust põhjendada, miks kodus olen. Samas sain kodus ikkagi natuke õppida ja tööd teha.»
Hiljem olukord talle enam nii meeldiv ei tundunud. «Mida aeg edasi, mida rohkem hakkasin sünnituse peale mõtlema ja kui piirangud tagasi tulid, siis lõpp oli ikkagi päris ärev. Küsimusi tekitas, kuidas arsti juurde saab, kas on vaja näiteks telefonivisiite. Kahju oli, et alati ei saanud mees kaasa tulla, aga kui sai, olime selle eest ekstra tänulikud. Ma arvan, et kokkuvõttes ei lasknud ma siiski koroonal end ka liiga palju häirida.»
Anneli arvates ei tasu koroonale pereplaneerimisel ka tulevikus liiga palju mõelda. «Erinevad stsenaariumid võib muidugi enda jaoks läbi mõelda. Samas, kuna olukord muutub kiiresti, aga lapseootus ise kestab kolmveerand aastat, pluss planeerimise aeg, siis ekstra koroonast lähtuvalt oma plaane teha pole mõtet, olukord võib need plaanid niikuinii uppi keerata.»
Samuti on ta kindel, et kõige hullem aeg on juba möödas. «Kõige rohkem ootamatusi võib-olla oligi meil, kes me saime lapse eelmisel aastal. Me lihtsalt ei osanud mitte midagi oodata, ei osanud arvestada. Nüüd läheb see järjest lihtsamaks.»