REGIONAALARENG ⟩ Tarmo Pikner: regionaalpoliitika on kõikjal ja kõik on regionaalpoliitika

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

• Regionaalpoliitika sobib igale poole ja peabki olema igal pool
• Maakonnast on saanud vaid statistiline ja kartograafiline üksus
• Praeguses kontekstis saab meil regiooniks olla vaid vald või linn

Püüdsin maakonna mõistet internetist välja kerida, aga ei õnnestunud. Maakondi nagu polekski, need heideti valdade ühendamise tuhinas koos maavanemate ja maavalitsustega ajaloo prügikasti, tõdeb kolumnist Tarmo Pikner.

Mõiste «regionaalpoliitika» nagu ka «demokraatia» ja «inimõigused» on lõputult ära lörtsitud. Selle taha saab sõltuvalt peitja sõna- või jutuosavusest varjata ükskõik mida. Ei tea mina diktaatorit, kes ei peaks end demokraadiks, ega Eesti peaministrit, kes eitaks regionaalpoliitika vajadust.

Kas näiteks RMK poolt põlismetsa rajatud tankitõrjekraavidega palistatud uhked sirged magistraalid on regionaalpoliitika? Muidugi on (arvavad er-em-kaalased) – saavad ju neil teedel sõita peale langetustraktorite ka seenelised. Kohalike väikeettevõtjate regionaalpoliitika näeks ette pigem looklevaid metsaradu, kus klientidele puutumata looduse idülli pakkuda.

Või kas Saaremaale 340-meetrised rannikumerre plaanitavad sajad tuuleveskid on regionaalpoliitika? Muidugi (räägivad tuule-veski-möldrid) – saaksid ju saarlased kohapealt rohelist energiat ja uusi töökohti, eelkõige troppijad, ning endised majakavahid saaks hakata tuulikuvalvuriteks. Kohalike turismiarendajate regionaalpoliitika sooviks aga hoopis kiireid otseühendusi välismaailmaga, et pakkuda klientidele nostalgilisi loodusvaateid haruldaste orhideedega.

Niisiis, regionaalpoliitika on kõikjal. Kõik tegevused on regionaalpoliitilised, sest iga tegu toimub mingis regioonis. Millega erineb siis regionaalpoliitika tavapoliitikast?

Ja mis see regioon üldse on? Eestikeelne vaste on piirkond. Kunagi olid rajoonid, isegi oblastid, siis tulid maakonnad nagu vanasti ja nüüd on ruumiühikuteks vallad, enamikul juhtudel samal tasandil ka linnad, välja arvatud Kuressaare, millel pole enam linnaõigusi (üle 400 aasta oli!).

Kaartidel on jooned, mis tähistavad maakondi, kuid need on pelgalt kontuurid, ei enamat. Maakonnast on saanud statistiline üksus, lugemaks kokku elavaid, surnuid ja koroonahaigeid.

Püüdsin maakonna mõistet internetist välja kerida, aga ei õnnestunud. Vikipeediast on «maakonna» märksõnaga artiklid kadunud. Maakondi nagu polekski, need heideti valdade ühendamise tuhinas koos maavanemate ja maavalitsustega ajaloo prügikasti. Tean küll, et kaartidel on jooned, mis tähistavad maakondi, kuid need on pelgalt kontuurid, ei enamat. Maakonnast on saanud statistiline üksus, lugemaks kokku elavaid, surnuid ja koroonahaigeid.

Kuna ainsaks haldusüksuseks on meil vaid vald või linn, siis ainult nende kaudu saabki regionaalpoliitikat ellu viia. Vallal ja linnal on ainukesena rahakott, vajalik õigusraamistik ja rahva mandaadiga volikogu. Seega: regionaalpoliitika elluviimise kontekstis saab meil regioon olla vaid vald või linn.

Eesti regionaalarengu strateegias, mis on regionaalraha jagamise alus, on erineva taseme ja territoriaalse jaotusega programme. Näiteks Ida-Viru ja Kagu-Eesti ning nende kõrval väiksemad Peipsiääre ja Setomaa programmid. Veel leiame piirkondliku hõnguga omavalitsus- ja lasteaiahoonete energiatõhususe programmid. Seega: regionaalpoliitika elluviimiseks on palju kapsaid ühe suure pudru sees.

Kui vaadata eri tasandite arengudokumente – arengustrateegiaid ja planeeringuid (riiklik planeering, maakonnaplaneering, valla/linna üldplaneering) –, mille põhjal käib rahastamine, siis on need olemas ka maakondade kohta, mida – nagu eelpool selgus – pole tegelikult ju olemas. Maakonnaplaneeringud tehti siis, kui maavalitsused olid veel elus ja maavanem valvas maakonna tasakaalustatud arengu üle. Nüüd on n-ö maakonna arengustrateegiad summa maakonna kontuuris olevate valdade/linnade strateegiatest, kusjuures siin ei kehti aritmeetika postulaat, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast – sõltub küll!

Asi läheb veel segasemaks, kui nimetada, et kaartidel on Eesti joonistatud neljaks arendusregiooniks ja teistpidi veel suureks hulgaks toimepiirkondadeks. Brüsseli jaoks on Eesti kaart jagatud hoopiski viieks NUTS 3. taseme statistiliseks piirkonnaks. Siis veel LEADERi piirkonnad. Nende piirkondade kontuurid ei kattu kusagiltki otsast. Kui joonistada kõik mainitud «regioonid» maakaardile, saab kokku päris kirju kunstiteose.

Üks regionaalpoliitika kõiksuse näitaja on läbi aegade olnud vastava ministri väga erinevad ametistaatused. Neid on peidetud eri ministeeriumitesse ja eri nimetuste taha. Niisiis: regionaalpoliitika sobib igale poole ja ausalt öeldes igal pool peabki see olema. On ju Eesti lõpuks üks väike regioon Euroopas.