VÄITLUS ⟩ Kas riik peaks valeinfo levikut jõuliselt piirama?

Kodanik koroonavastasel protestil Berliinis. Foto: Stefan Boness/ipon/sipa/Scanpix Baltics

Uue koroonaviiruse puhangu alguses ütles peaminister Jüri Ratas, et valeinfo levitamine on karistatav. Tegudeni pole riik jõudnud, ent kas seda oleks üldse vaja? Väitlevad jurist ja Eesti Väitlusseltsi liige Helery Maidlas ning SpeakSmarti argumenteerimiskoolitaja ja Pärnu väitlusõpetaja Siim Ruul.

HELERY MAIDLAS: Kõigepealt mõistetest: Euroopa Komisjon defineeris oma 2018. aasta uuringus desinformatsiooni kui eksitava või vale info, mida levitatakse teadlikult kellegi kasu nimel. Paljud riigid piiravad valeinfot jõulisemalt. Prantsusmaa, Saksamaa ja teised trahvivad valeinfot levitavaid väljaandeid. Läti on keelustanud Russia Today. Samuti saab kohustada Facebooki ja teisi meediaplatvorme aktiivsemalt valeinfoga tegelema.

SIIM RUUL: Valeinformatsiooni on väga raske defineerida ja sellepärast on väga keeruline riigil seadustega mingeid piiranguid luua. Näiteks kui Helir-Valdor Seeder ja sõbrad koalitsioonist tulid välja ideega, et muudame pensionisüsteemi ja toome kõigile mitmekümne aasta pärast kasu, ütlesid Eesti Pank, IMF ja kõik eksperdid peale Parvel Pruunsilla, et tegelikult on plaan kahjulik. Kas siis Helir-Valdor Seedri väidet oleks pidanud riiklikult piirama? Panustada tuleks ikkagi haridusse, meediaplatvormide ja sotsiaalmeediafirmade eneseregulatsiooni ja tugevamasse faktikontrolli kultuuri.