Mario Kadastik: karjaimmuunsus… või mitte?

Kuigi maskikandmine pole kohustuslik, on see apteekides minev kaup. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Karjaimmuunsuse tekkimise hind inimelude ja kaudsete mõjude näol on praeguste prognooside järgi veel liiga kõrge, kirjutab keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteadur Mario Kadastik.

Väga paljud inimesed on eriolukorrast ja piirangutest väsinud ja tülpinud ning internetis ringleb nii palju konfliktset infot, et sealt leiab igaüks midagi, millega põhjendada, miks peaks asju teisiti tegema. Kirjeldan järgnevalt arutluskäiku, mida olen juba eri kohtades teinud.

Alustuseks veidi positiivsemas noodis – epideemia on meil Eestis kontrolli all ning taandumas. Mudelprognoos, mis pea kaks nädalat muutmata kujul on ennustanud väga hästi ette haiglaravil olevate patsientide arvu igaks päevaks, näitab, et hetkel on nakatumisrisk Eestis madal (ka Saaremaal). Päris hurraaga kõiki piiranguid veel maha ei võtaks, kuna eksponent läheb kiirelt üles, ja parem on, kui me nädala-kaks veel vastu peame, kuni epideemia on taandunud üksikjuhtudeni. Siis on ka uus puhang lihtsamini kontrollitav, kui see peaks tekkima. Aga peame kaaluma strateegilisi valikuid, mis teed minna tulevikus ja uute puhangute korral.

Võtame esmalt ette nakatamiskordaja R₀. See on see, kui mitu inimest üks viirust kandev isik nakatab. Suures pildis saab seda kujutada kui kolme arvu korrutist: viiruse agressiivsus, doos, mis inimeste vahelisel kontaktil edasi antakse, ja kui palju kontakte inimestel nakkusohtlikul perioodil on. Esimest meie ei mõjuta (aga ilm võib), teist saame maskide jms-ga mõjutada ning kolmandat ka, vähendades inimestevahelisi kontakte (2+2 reegel, massiürituste keelamine jne). Lisaks sellele see kordaja muutub ajas, kuna muutub populatsiooni vastuvõtlikkus, kui osad on viiruse juba läbi põdenud. Olulisim on aga see, et kui efektiivne kordaja R₀ on suurem kui 1, siis toimub eksponentsiaalne nakatunute kasv. Kui see on alla 1, siis epideemia hakkab raugema, järjest tuleb vähem uusi nakatunuid peale, kuni ühel hetkel epideemia peatub.

Nakatamiskordaja R₀näitab, kui mitu inimest üks viirust kandev isik nakatab. Suures pildis saab seda kujutada kui kolme arvu korrutist: viiruse agressiivsus, doos, mis inimeste vahelisel kontaktil edasi antakse, ja kui palju kontakte inimestel nakkusohtlikul perioodil on.

SARS-CoV-2 viirus on selline, et suudab tekitada pandeemiat. Tema R₀ehk nakatamiskordaja on vahemikus 2–3. Võtame selle 2,5, mis ta tundus Eestis alguses olevat. See tähendab, et üks nakatunu nakatab kahte kuni kolme inimest, kaks nakatunut keskmiselt viit, viis nakatunut keskmiselt 12–13, need omakorda ca 30 jne. See on päris kiiresti kasvav rida. Kui seda eksponentsiaalset jaotust lihtsalt matemaatiliselt võtta, siis nakatunute arvu 2,5-kordistumine iga nakatamise lainega nakataks 15 laine järel kogu Eesti elanikkonna. Üldse mitte pikk protsess, onju? Aga looduses päris nii see ei käi.

Mis siis on karjaimmuunsus? Selleks, et viirus saaks need kaks-kolm uut nakatunut toota, on inimestel vaja sattuda lähikontakti inimestega, kes on viirusele vastuvõtlikud (pole seda läbi põdenud või pole vaktsineeritud). Kui nüüd viirus saavutab mingi hulga elanikkonna nakatumise, siis see mõneti eemaldub sellest «sobivast» populatsioonist, kuhu viirus saab edasi levida. Tulemuseks on see, et sama arvu lähikontaktide korral on viirusel vähem sihtmärke, keda nakatada. Selle tulemusena hakkab efektiivne nakatamiskoefitsent R₀ alanema. Kui see jõuab alla 1, hakkab epideemia raugema ja lõppeb. See, kui suure elanikkonna peab viirus nakatama, et R₀ langeks alla 1, saab hinnata valemiga 1-1/R₀. Ehk siis selle viiruse korral 60 protsenti.

Jah, 60 protsenti. Mitte 20, mitte 15. Vähemalt 60 protsenti. Seega, seni kuni riik pole selle numbrini jõudnud, ei saa rääkida karjaimmuunsusest. Kui lasta viirus populatsiooni, siis ta levib, kuni jõuab 60 protsendi inimeste nakatamiseni. Kui me rakendame meetmeid leviku pärssimiseks, aga need ei too efektiivset R₀ alla 1, siis lihtsalt tema kasvukiirus väheneb. Suund ja sihtmärk aga jääb samaks. Tõsi, kui me saavutame näiteks, et R₀=1,5, siis sellise sotsiaalse olukorra korral saabub karjaimmuunsus 33 protsendi juures. Aga niipea, kui meetmeid leevendame, hakkab ta taas 60 protsendi suunas rühkima.

Kogu karjaimmuunsuse jutul on üldse mõtet vaid siis, kui immuunsus on pikaajaline. Kui SARS-CoV-2 on immuunsuse osas sarnane teiste beeta-koroonaviirustega, on see kahjuks vaid hooajaline.

Aga äkki lasekski tal seda teha? Mis siis on? 60 protsenti nakatanuid tähendab, et Eestis peaks nakkuse saama umbes 780 000 inimest. Mida see tähendab aga haiglaravi, intensiivravi ja surmade seisukohast? See on hea küsimus ja siin jõuame järgmise olulise aspekti juurde, mida paljud jagavad ja leiavad, et asi pole nii hull. Nimelt asümptomaatiline läbipõdemine. Ehk inimene põeb nakkuse läbi, aga isegi ei tea seda. Miks on see oluline?

 

Praegu on mudelprognoos, mis päris hästi ennustab haiglaravi vajadust Eestis, võtnud eelduseks, et 20 protsenti inimestest on asümptomaatilised. See tähendab, et 80 protsenti on sümptomitega ning nendest 10 protsenti vajab haiglaravi varem või hiljem. Intensiivravi vajab ca 20 protsenti haiglasse jõudnuist ning neist omakorda kaks kolmandikku sureb. Tõin need numbrid siin ära, et seda nüüd kaalutleda erinevate stsenaariumite korral. Meie mudel nendel eeldustel ennustab, et nakatunuid on Eestis kokku ca 4100. Seega 3300 neist on sümptomitega, ca 330 vajab haiglaravi ning 70 intensiivi ja ca 50 sureb. Need on keskväärtused, loomulikult on seal variatsioonid sees, aga sobivad siin rusikareeglite jaoks. Juhin tähelepanu, et see ei ole mitte maksimum korraga haiglas, vaid kokku kogu epideemia jooksul. Maksimum, nagu Eesti enda näitel näha, võiks jääda umbes poole kanti haiglasse tulijatest ja ca kolmandik intensiivi jõudjate koguarvust.

Nüüd, kasutades seda sama prognoosi, siis 780 000 inimese nakatamise korral vajaks haiglaravi 64 000 inimest ning intensiivravi vajaks ca 13 000 inimest. Ei pea väga palju kalkulaatorit kasutama, et aru saada, et meie intensiivivõimekus 200 koha juures jääb ikka väga palju sellele alla, ning isegi kui me viiele protsendile intensiivravi vajajate hulgast seda suudame tagada, siis 95 protsenti nendest 13 000st sureb. Maksimumarv samal ajal intensiivravi vajajaid oleks, nagu näha, kuskil 4000–5000 inimest, mis ületab isegi meie haiglakohtade arvu. Ehk ca 12 000 surnut. Paneme juurde ka selle, et kuna haiglasüsteem koormatakse kahekümnekordselt üle, siis tõenäoliselt umbes veerand haiglaravi vajajatest võivad ka surra (see on kõhutunde pealt, et kui hapnikku juurde ei saa, siis ehk 75 protsenti veavad kuidagi ikka välja ja jäävad ellu, aga võib ka palju suurem protsent surra). Seega veel 15 000 surnut sealt juurde. Kokku siis väga ümmarguselt 30 000 surnut.

Meditsiini kollapsi korral ei sure ainult vanurid, vaid kõigi valdkondade ja vanusegruppide esindajad. 

Siia tuleks juurde arvestada ka kaudne mõju, mis kaasneb kollapsiga. Kiirabi ei saa, plaanilist ravi ei tehta. Põhimõtteliselt kõik eluohtlikud haigused ja vigastused lõppevad surmaga ning lisaks tüsistused ja pikaajaline mõju ühiskonnale, kuna suur osa meedikuid, õpetajaid jms on riskigrupis, seega on seal suhteliselt kõrge suremus. Kui me selle läbipõdemise kuidagi majandaksime meetmetega R₀=1 lähedal hoides, kui süsteem on efektiivsel koormatusel, siis räägime pooleteise kuni kahe aasta pikkusest protsessist. Siis saaksime suremuse hoida «vaid» 10 000 kandis. Samas ajaskaalas on vaktsiiniprognoosid ja me peaksime hoidma meetmeid kogu selle aja vaid veidi leebemad, kui nad praegu on…

Aga mis siis, kui asümptomaatiliste osakaal on alahinnatud? Mis saab, kui 50 protsenti nakatunutest on sümptomiteta? Kuna sümptomaatilised haiged on need, kes panustavad haigla, intensiivi ja surmade ossa, ning nende hinnang tundub klappivat, siis peab neist koosnev 50 protsenti andma endiselt sama 3300, järelikult peab kokku nakatunuid olema 6600 inimest. Nüüd teisendades selle 780 000 nakatamisele, vajab haiglaravi 40 000, intensiivi ca 8000 ning lõppnumber surnuid tuleb 15 000–20 000. Meditsiinisüsteem kukub samamoodi kokku ja juhtub kõik muu kaasuv. Kui hoiame nüüd R₀=1 juures, siis võiksime umbes aastaga hakkama saada.

Kui suur peaks siis olema asümptomaatiliste osakaal, et saaksime asja kaaluda? Tõenäoliselt ca 95 protsenti. Ehk iga sümptomitega läbipõdeja kohta oleks 19 sümptomiteta. Siis oleks meil 66 000 nakatunut praeguse umbes 1600 positiivse tulemuse saanud testitu asemel, ja nakatunute arv oleks ca 40-kordselt testimisel alahinnatud. Siis vajaks haiglaravi 4000 inimest, tipphetkel oleks haiglas ca 2000 inimest, mis oleks umbes 50 protsenti kogumahust, kuid vast üleelatav. Intensiivravi vajaks kokku 800 inimest, tipphetkel umbes kolmandik ehk 270 inimest. See on ikka veel rohkem, kui meie võimekus. Meditsiinisüsteem kokku ei kuku, kuigi on tugevas stressis. Suremuseks kujuneb 500-600 inimest ehk ca 0,07 protsenti, mis on madalam kui gripil ja ühelgi ennustusel, mida optimistid on välja käinud. Madalaim suremus, mida olen neis optimistlikes seroloogilistes uuringutes näinud, on 0,37 protsenti ehk viis korda suurem sellest, mille saavutaks, kui asümptomaatilisi oleks 80 protsenti. See aga tähendaks endiselt meditsiinisüsteemi murdumist või kuus kuud süsteemi võimekuse piiril vankumist.

Seega, seda arvutuskäiku kainelt vaadates, kas on ikka mõtet karjaimmuunsusest kui valikust edasi rääkida? Jah, meil on valida halva ja halva vahel, aga ilma vaktsiinita ei näe mina, kuidas selle haigusega tekitada karjaimmuunsust, ilma et me ohverdaks palju-palju rohkem kui praegu on olnud kahju majandusele. Meditsiini kollapsi korral ei sure ainult vanurid, vaid kõigi valdkondade ja vanusegruppide esindajad. Igal juhul saaks karjaimmuunsust reaalselt alles siis kaaluda, kui on teostatud seroloogiline uuring juhuvalimiga, et tuvastada, kui paljudeni viirus Eestis reaalselt jõudis, kas ta on nakatanud 0,3 või 5 protsenti elanikkonnast. Kui tulemus on see viimane, võib tõesti karjaimmuunsuse lauale tuua. Ja kogu sel jutul on üldse mõtet vaid siis, kui immuunsus on pikaajaline. Kui SARS-CoV-2 on immuunsuse osas sarnane teiste beeta-koroonaviirustega, on see kahjuks vaid hooajaline. Igal uuel hooajal võiks küll viirus juba leebem olla, aga sellegipoolest oleks see vaid osalise immuunsuse eest kõrge hind. 

See ei tähenda aga, et me peaksime nüüd poolteist-kaks aastat kodus istuma. Hetkel on asi vast juba kontrolli all ning sügiseks saame olla paremini ette valmistatud nii isikukaitsevahendite ja testimisvõimekuse kui kontaktide jälgimise osas. Siis suudame asjale ehk läheneda pigem kirurgiskalpelliga, isoleerides kiirelt tekkivad kolded, selle asemel et haamriga kogu ühiskonnale lajatada. See aga vajab veel palju ettevalmistustööd ja planeerimist.