Eestlased on rännanud ja Eestisse on rännatud sajandite jooksul väga palju ning suhtarvud on olnud üsna suured.
Aimar Altosaar: rändest rahulikult ja positiivselt (3)
Eelviimane, Teise maailmasõja aegne ränne ja sellele järgnenud okupatsioon olid aga nii rängad, et sellest pole siiani üle saadud. Mistõttu on eestlased rändeküsimustes väga tundlikud. Uus massilisem rändamine algas 2000ndate alguses pärast ELi liikmeks saamist ja Schengeni viisaruumiga ühinemist. Kuigi vabalt sai liikuma juba iseseisvumise taastamise järel, ei võimaldanud viisarežiimid ning kehv elujärg suuremat rändamist.
ELi avatud tööturg käivitas eestlaste töörände jõukamatesse liikmesriikidesse ja Soome mindi kõige rohkem, sest see oli kodule kõige lähemal ja kultuuriliselt vastuvõetavaim. Populistlikud poliitikud käisid üksteise võidu välja järjest suuremaid arve, kui palju eestlasi olevat ära läinud – tõsimeeli räägiti 150 000 – 200 000 väljarändajast! Kelle usk riiki ja majanduslikku suutlikkusse oli nõder, valis sellised poliitikud end ka esindama.