Tõnu Mõistus: noored ja vanad pole eri inimliigid

Tõnu Mõistus Foto: Erakogu

Kes pole noorelt ära surnud, leiab end ühel hetkel 50-aastasena. Midagi pole inimese jaoks teistmoodi, kuid väljastpoolt vaadatuna on kõik muutunud ning tuleb hakata tõestama, et oled sama väärikas ja vajalik kui 30- või 40-aastane.

Uuringud ja tähelepanekud elust enesest ütlevad, et juba inimesed vanuses 30+ hakkavad ennast vaikselt elust välja lülitama. Kaasa aitavad piiratud uskumused: pole mõtet enam juurde (ümber) õppida, seni pole suutnud piisavalt edukas olla, mu «parim enne» kuupäev on kätte jõudnud (minust ei saa baleriini, klaverivirtuoosi ega IT-geeniust).

Me hakkame justkui ennast elavast peast varakult suretama. Inimesele looduse poolt antud eluea mõistes aga oleme saavutanud küpse õuna staatuse alles 50+ eluperioodil. Selleks eaks oleme välismaailma tormides ja tuultes teinud valikuid, mis on meid elus hoidnud. Valikute, ka halbade valikute, kaudu oleme alati saanud kogemuse võrra rikkamaks – teadvustanud endale iseennast. Selles vanuses inimene, kellel tervis korras ning kes tunneb elust mõnu, on tegelikult juba võitja, mitte luuser ega need teised sildid, mida meile kaela riputatakse. Me oleme iga valikuga saanud küpsemaks, meil on, mida jagada teistele inimestele, kogukonnale ja ühiskonnale.

Samas on ka reaalsus, et kui oled jõudnud ikka 50+, on ühiskond jõudnud juba igas võimalikus variandis korrata, et üle 50-aastane inimene on sama hästi kui surnud. Teisiti öeldes, ta on ühiskonna «prügi», kes on maailmale jalgu jäänud ja tuleks ära koristada.