Aimar Altosaar: eakate heaolu indeks – pole paha

Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Vanemas keskeas, üle 50 aasta vanuses inimeste tööhõive ja koht tööturul on aastaid olnud valus teema eelkõige neile inimestele endile.

Rohkem kui ajakirjanduses ilmunud sajad artiklid on tõenäoliselt olukorra muutumisele suuremat mõju avaldanud rahva vananemine ja tööjõukriis. Meedia mõjul on vähemalt sõnades enamik juhte nõus, et kedagi ei tohi ealistel põhjustel halvemini kohelda, kuid tegelik käitumine seda ei kinnita. Kuigi üle 55-aastaste tööhõivemäär on Eestis üks Euroopa kõrgemaid, ei ole hoiakud märgatavalt muutunud.

Jah, me näeme, et lihtsatel töödel leiavad vanemad inimesed sageli rakendust, kuid kas nende tegelik potentsiaal, intellektuaalne ja kogemuste ressurss on mõistlikult kasutatud? Sellele tuleb vastata eitavalt. Vanemate inimeste elukvaliteet ja sellest lahutamatu eneseväärikuse tunne on halvas seisus, sest ikka veel kutsuvad tööjõuvahendajad üles mitte avaldama oma vanust ning madaldama oma tegelikku kvalifikatsiooni ehk häbenema seda, mille üle peaks iga inimene uhke olema. See räägib meie tööandjate ja juhtide piiratud silmaringist ning mugavustsoonist, kus ei taluta enda läheduses kogenenumaid ega mõisteta erinevate taustade ja elukogemustega inimesi. Ettevõtete ja asutuste komplekteerimine üheealiste ja sarnaselt mõtlevate inimestega on aga arengu seisukohalt hukatuslik, nagu pärsib kogu ühiskonna arengut ka sotsiaalsete rühmade vastandamine ning vanemate inimeste vajadustega mitte arvestamine.