Vootele Hansen: noori on vähem, kuid nende mured ja rõõmud on samasugused

Abituriendid eksamil. Pilt on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Sünniaasta ei muuda midagi inimeseks olemises. Põlvkondlikkuse rõhutamine on pärit möödunud sajandi suurtest sõdadest, kirjutab Järveotsa Gümnaasiumi õpetaja Vootele Hansen.

1925. aastal ja 1928. aastal sündinud meeste elukäik võis tõesti erineda, esimesed võeti Saksa sõjaväkke, kui teised olid veel liiga noored. Kogemused ja hilisem elusaatus olid erinevad.

Põlvkondlikkust võis rõhutada ka õhtumaade heaolu kasv möödunud sajandil. Esimest korda oli saadud nii jõukaks, et osa noortest läks keskkooli ja ülikooli, kus oldi koos omavanustega. Nende vanemad olid sel ajal tehastes, põllul, kaevandustes ja mujal, kus keegi ei mõelnud põlvkondlikkusele. Õpipoisiaeg oli tavaline elukäik. Nüüd oli suur hulk üsna maksujõulisi noori aastate kaupa koos, see tekitas meelelahutustööstuses noortele suunatud pakkumise.

Praegused noored on samasugused nagu nende vanemad ja vanavanemad. Nende armumised, solvumised, vaimustus ja muud tunded on samasugused. Uus tehnika ja tehnoloogia on nende jaoks loomulikud, nende vanemate jaoks aga esialgu keerulised ja vajavad õppimist. Kuid küllap oli nii ka siis, kui aurumasin asendas hobustega käigus hoitud pumba.

Küsimusele, kas noortel on vastutustunnet, võin mina küll vastata jaatavalt. Paljud üliõpilased, aga ka keskkooliõpilased käivad tööl.

Muidugi on ka vahe selles, et Eesti iseseisvuse taastamisele kaasa elanutele on oma riik ime, siin sündinutele igapäevane tõsiasi. Kuid nii oli see ka Vabadussõja kaasaegsetele ja vabas riigis sündinutele, kes küll pidid nägema oma riigi hävingut.

Õpetajana võin küll tähele panna, et pikkade tekstide lugemine on paljudele noortele raske (küll mitte kõigile), kuid me ei tohi alahinnata teabe hulka, mida nad iga päev saavad. Võimalik, et selles osas toimubki muutus. Kuid eks muutus toimunud ka siis, kui trükikunst tegi raamatud kättesaadavaks. Väiksem lugemus on küll muutnud mõnede sõnavara ahtamaks, kuid muud oskused teevad selle tasa.

Küsimusele, kas noortel on vastutustunnet, võin mina küll vastata jaatavalt. Paljud üliõpilased, aga ka keskkooliõpilased käivad tööl. Seejuures on nende töökohad teeninduses ja aladel, kus tuleb täpselt kella tunda ja kohal olla. Õpetajana mulle meeldiks, kui nad vähem tööl käiksid ja rohkem õpiksid. Majanduskriisi ajal oli vähem töökohti ja oldigi koolis hoolsamad. Samas tean, et tarkus ei ole mitte suur teadmiste hulk, vaid oskus oma eluga toime tulla. Olen kohanud keskkooliõpilast, kes minu arvates väärinuks medaliga lõpetamist, kuid sai keskpärased tulemused. Ta oli tulnud õppima teisest linnast õppesuunale, mis teda huvitas. Teises linnas elamiseks käis ta tööl ja jaotas oma jõudu vastavalt võimalustele. Talle huvi pakkunud ainetes sai väga häid hindeid, teistes häid ja rahuldavaid. Minu arvates on see tarkus.

Üks probleem noorte inimestega on, kuid see ei sõltu neist ega ole nende põhjustatud. Probleem on selles, et neid on vähe. Statistikaameti andmetel on 15–19-aastaseid noori 61 200 ja 20–24-aastaseid 64 700, samas 60–64-aastaseid on 85 100 ja 65–69-aastaseid on 77 300. Sada aastat tagasi moodustasid Euroopas üle poole elanikest alla 35-aastased ning selge hea ja halva eristamine ühes noorusliku sooviga asju parandada tekitas palju segadust. Noor inimene näeb ikka maailmas vastandlikkust. Siit ka soov jõuliste lahenduste järele, mida meie vanemad möödunud sajandi esimesel poolel läbi elasid. Meie ajal saab lihtsalt sõnu pruukides juba äärmuslaseks.