«Ma-ilm ja mõnda»: Mis meist saab?

Teleskoop. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Imelikul kombel suudame tänapäeval kindlamal ja kaalukamal moel arutleda nende ohtude üle, mis meid maailmaruumis varitsevad, kui nende üle, mis paari järgmise põlve jooksul meid biosfääris ähvardavad.

Oht on see, mis meid ärevaks teeb. Mõistagi võivad meid oodata ka ülivahvad ajad, aga selliseid stsenaariume kohtab väljaspool esoteerikat harva.

Esiteks magnetväli. See on esimene, mis kaitseb meid Päikeselt ja mujalt ilmaruumist tulevate suure energiaga osakeste eest. Magnetväli pöörab ennast ringi korrapäratult perioodiga mõnisada tuhat aastat. Seejärel magnetväli kahaneb, magnetpoolused hulbivad ringi ning taastuvad siis, aga vastupidise polaarsusega. Et magnetväli siiski täielikult ei kao ja meid kaitseb endiselt atmosfäär, siis ei pruugi sellest tulla suurt midagi − me ei tea täpselt.

Hoopis tõsisem oleks tuleviku peale mõeldes võimalik asteroidi või komeedi tabamus. Tegemist on tõsise probleemiga, mida riikide kosmoseagentuurid ka pingeliselt uurivad. Õnneks on suuremate kehade tabamused üpris harvad. Praegu on inimesele teada umbes 90 protsenti biosfäärile ohtlikest kamakatest läbimõõduga üle ühe kilomeetri.