«Ma-ilm ja mõnda»: Vesi maa peal

Kogu lõplikult mürgitamata vesi on elu täis. Foto: Svetlana Sukhorukova/Panthermedia/Svetlana Sukhorukova

Moosese esimesest raamatust võib lugeda: «Maa oli tühi ja paljas … ja Jumala Vaim hõljus vete kohal» (1Ms 1:1-2). Tõepoolest, kui maa oli veel neitsilikult paljas, toimus vees juba midagi, mis peaks olema üpris ebatõenäoline ja mille seletamine on paljude arvates ilma looja mõistet sisse toomata keeruline (v.a muidugi neil, kes kindlalt usuvad looja puudumisse). Elu on ilmaruumis ilmselt haruldane nähtus ja meie planeedil sai see kahtlemata alguse vees.

Kogu lõplikult mürgitamata vesi on ka tänini elu täis. Maismaa mitte tingimata – tänapäevalgi leiame kuival maal kohti, kuhu elu ei ulatu. Maale saigi elu siirduda alles siis, kui õpiti vett kuiva keskkonda (kehaks nimetatud paunas) kaasa võtma.

Kuidas vesi maakerale sai? Ehkki väiksem osa sellest on ilmselt pärit juba planeetide tekke algusaegadest, pärineb enamik siiski arvatavalt komeetidelt – määrdunud hõreda jää kamakatelt, mis maale lajatasid. Huvitaval kombel on maakeral vett muide vähem, kui seda võiks reisimees ringi rännates arvata. Koondades kogu planeedi vee ühte ümmargusse tilka, oleks viimase läbimõõt ca 1400 kilomeetrit. Kaugelt vaadates varjaks selline tilk maapinna Soome põhjatipust Riiani. Soome ja Eesti ei paistaks selle tagant välja, küll aga suurem osa Lätist ja Rootsist. Maakera magevesi moodustab aga kosmosest vaadatuna üpris pisikese tilga – pelgalt 270 km läbimõõdus.