«Ma-ilm ja mõnda»: Kas Eesti on kaitstud?

Puisniit Pärnumaal Koonga vallas. Foto: Henn Soodla/Pärnu Postimees

Riigi kodanike esimene mure on valvata, et oldaks hoolikalt kaitstud. Mis puutub kaitsesse välise vägivalla eest, siis oleme teinud oma parima – hea väljaõppega kaitseväelased koos nõutavate vahendite ja liitlastega valvavad meie iseseisvust, muretsemata, et iga hetk võiks kaitsevõime rahastamine lakata.

Kultuurilise omailma kaitse, see tähendab muinsuskaitse jätab märksa enam soovida. Iga kodanik peaks ka hea seisma, et kodune loodus oleks hästi kaitstud: otseselt inimeste eest ja kaude inimeste jaoks. Kas Eesti loodus on hoolikalt kaitstud?

Looduskaitse on meil kahesugune: metsade ja soode kaitsmine tähendab nende puutumatust, poollooduslikel rohumaadel tuleb aga viisipäraselt majandada, muidu need võsastuvad ja kaovad ruttu. Ilmselt kõige lootusrikkam ongi lugu poollooduslike ehk pärandkoosluste kaitsega. Muidugi ei saavuta me enam seda, et Tallinna–Kuressaare liini bussiaknast avaneks iga teine vaade lillerohketele puisniitudele nagu postitõldade aegu. Ennistatavate pärandkoosluste kavandatav pindala – 45 000 hektarit – peaks loodetavasti olema piisav, tagamaks nende sidususe ja elurikkuse säilimise suuremate kadudeta. Kui vaid jätkuks majandajaid.

Looduskoosluste – metsade ja soode – kaitse peaks selle kõrval olema märksa hõlpsam ja odavam: need tuleks lihtsalt rahule jätta.