Anu Toots: meil pole tööjõukriisi, vaid «uus normaalsus»

Tallinna Ülikooli professor Anu Toots tõdes, et poliitika kujundajate ning ka teadlaste ringkondades on praeguseks kujunenud arusaam, et riik ei saagi enam inimeste pensioni garanteerida. Foto: Tiina Oja

Eelmise nädala rahvastikukülgedel oli juttu äsja avaldatud Euroopa Komisjoni rahvastikuteemalisest raportist (PM 11.06), mis üllatas rahvastiku vananemise senisest erineva käsitlusega. Vananenud ühiskonna temaatikat avab seekord Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professor Anu Toots.

Inimesed on alati unistanud pikaealisusest, isegi surematusest. Praegu on eluiga enneolematult pikk ning aina pikeneb, aga ometi peetakse seda probleemiks. Kas see peab nii olema?

Kindlasti ei peaks see nii olema. Ma arvan, et probleemina nähakse seda, sest ei poliitikad ega ka inimeste mõttemaailm ole rahvastiku vananemisega kohanenud. Nüüd, mil kõik rehkendused näitavad, et rahvastiku vanuse struktuuri muutumine on vältimatu, on hakatud olukorrale teisiti vaatama. Ka rahvusvaheliste organisatsioonide, sh Euroopa Liidu toon ja rõhuasetused on muutunud või muutumas. See viib omakorda praktilise poliitikani, mis peab samuti muutuma.

Arvamus, et sündimuse suurendamise või immigratsiooniga on võimalik rahvastiku vananemist peatada või pidurdada, ei ole mitte ainult lühinägelik, vaid täiesti vildakas. Rahvastiku vananemine mõjutab absoluutselt kõiki eluvaldkondi ja seda võiks tegelikult portreteerida võimalusena – tuleks mõelda, et meil ei ole probleemi, meil on väljakutse (we face challenges).

Meie ettevõtjad pigem nõuavad võõrtööjõudu – parimas tööeas meest, kellega on kõige lihtsam.

Jah, see on see, mida uskus Lääne-Euroopa 1950. aastate lõpus: tulevad noored ja tugevad mehed, tõstavad meie majanduse üles ning sõidavad siis ära koju. Mis sellest kõigest välja tuli, me juba teame. Eesti ei peaks sama viga tegema.

Ka Eestil on võõrtööjõu kogemus nõukogude ajast. Mida rohkem rahvast siit läbi käis, seda rohkem jäi ka kohale.

Jah, kusjuures on nii, et vähem liiguvad edasi need, kes ei ole eriti heal järjel. Nad on kogunud kokku oma varanduse, et teha hüpe – emigreeruda teise riiki. Kui seal riigis on kuidagigi võimalik elada, siis sinna ka jäädakse, sest tihti polegi rohkem raha, et järgmist hüpet teha.

Ühest kohast teise liiguvad n-ö talendid, keda absoluutselt kõik riigid globaalsetel turgudel püüavad. Talente jõuab Eestisse vähe ja samas on ka naeruväärne loota, et nad tulevad ja jäävadki Eestisse.alent sellepärast ongi talent, et tal on globaalne kogemus. Paigale jäävad madalamapalgalised.

Selleks et Eesti areneks kõrge elukvaliteediga konkurentsivõimeliseks riigiks, peab meie oma inimkapital olema kõrge kvaliteediga. Need, kes siit läbi käivad, tulevad ja lähevad, ei tõsta Eesti elukvaliteeti.