Üleminek säästvale energeetikale ei kannata oodata

Taastuvenergia Foto: Pm

• Energeetikasektor annab ligikaudu 88% Eesti kasvuhoonegaside emissioonist
• Põlevkivisektori veekasutus on ligi 90% kogu Eesti veetarbimisest
• Põlevkivienergeetika on jätkuvalt Eesti suurim vääveldioksiidi emiteerija
• Põlevkivisektori osa SKTs on 4%

Säästva arengu asjatundjad on aastaid rääkinud ja kirjutanud vältimatust vajadusest energiapöörde järele, mis Eestis tähendab eelkõige üleminekut põlevkiviajast kestlikule, taastuvatel ressurssidel põhinevale energeetikale.

Seda on kas eiratud või naeruvääristatud. Nüüd on silmade sulgemise tagajärjed Kirde-Eesti kriisina käes. Head kriisi ei tohi raisku lasta – tuleb tegutseda.

Läinud nädalal väitis Ida-Viru Töötukassa juhataja Kuku raadios, et oli suhelnud «rohelistega», täpsustamata, kellega. Seejärel omistas ta «rohelistele» suhtumise, et kaevurid on «mustad ja halvad».

Asja lähemalt uurides selgus, et lugupeetud ametnik viitas oma jutuga mai lõpus Kiviõlis toimunud esimesele õiglase ülemineku ümarlauale, mille korraldasid Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguse Keskus ja Eesti Roheline Liikumine. Ümarlaual osalesid erinevad pooled: keskkonnaministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, ametiühingud, kohalikud omavalitsused, ettevõtted, teadlased ja kodanikuühendused. Saksamaa kogemust kaevanduste sulgemisest ja taastuvenergiale üleminekust jagas valdkonna ekspert Andreas Piwek.

Vastupidiselt raadiointervjuust jäänud muljele, mille kohaselt tahavad «rohelised» kaevureid halvustada, oli ürituse üks eesmärk leida lahendus põlevkiviaja vältimatu lõpuga kaasnevatele sotsiaal-majanduslikele probleemidele. Osalejate tagasiside põhjal hindasid korraldajad ümarlauda konstruktiivse dialoogi alguseks. Sisuliselt tegid keskkonnaühendused riigi tegemata tööd.

Aega pole lõpmatult

Võimuesindajatel on loomulikult mugav oma tegevusetuse tagajärgi keskkonnarahva kaela ajada, kuid tegelikkus on paraku vastupidine: keskkonnakaitsjad on juba aastaid rääkinud vajadusest hakata üle minema teistsugusele energeetikale ja hoiatanud, et venitamine teeb olukorra hullemaks.

Kui on tagatud põhimõte, et energeetikas kasutatakse vaid ökoloogiliselt ja sotsiaalselt vastutustundlikul viisil varutud biomassi, võib see olla oluline osa tuleviku energeetikast.

Praegu on uute kaevanduste kavandamine võrdne laupkokkupõrke kursil olevale autole gaasi andmisega. Ka õlitootmises päästerõnga nägemine on mitut pidi lühinägelik. Esiteks, fossiilkütus jääb fossiilkütuseks koos vältimatu kliimamõjuga, sõltumata sellest, kas seda põletada kohe või teha enne õliks. Teiseks, kaevandamise keskkonnamõju ei sõltu sellest, kas kivi põletada või õliks muuta. Ka tööhõive ja majanduse seisukohalt ei ole see väljapääs – alles see oli, kui naftahinna kõikumine pani õlitootjaid töölisi koondama ja riigilt abi manguma. On ülim aeg asuda kiires korras põlevkivi kaevemahtusid vähendama, sest vaid nii on võimalik äkilise lõpetamisega kaasnevaid probleeme vältida.

Erinevalt mõnest teisest keskkonnakaitsjast ei suhtu ma biomassi kasutusse energeetikas eitavalt. Kui kasutada vaid ökoloogiliselt ja sotsiaalselt vastutustundlikul viisil varutud biomassi, võib see olla oluline osa tuleviku energeetikast. Paraku pole praegu see tingimus täidetud. Raiemahud teevad rekordeid, kevadsuviste raiete probleem on lahendamata, metsanduse arengukava tegemisel on keskkonnaskeptiline ilmavaade jõuliselt esindatud, energeetikas kasutatava biomassi säästlikkuse põhimõtteid ei ole analüüsitud. Ka kõrvalolevas kommentaaris näeme järjekordselt metsa pärast südant valutava metsaomaniku ja metsapärandi hoidja muret seoses metsanduse arengukavaga. Kõige selle tõttu ei ole biomassil põhineva energeetika normaalne areng praegu võimalik. Jälle riigi tegemata töö, mis lähiajal hakkab valusalt kätte maksma ja millega seoses näen juba ette, et taas hakatakse üritama veeretada süüd keskkonnarahva kaela.

Tuuleenergeetikalt tuleb käsipidur maha võtta

Tuuleenergeetika arenes Eestis kuni 2012. aastani täitsa normaalses tempos, kuigi oli näha, et «fossiile» hakkab see järjest enam häirima. Mitmesuguseid takistusi veeretati arengule jalgu üha enam, tuuleenergeetika hoog hakkas nende tõttu lõpuks raugema ning jäi paar aastat tagasi kriginal seisma. Rõhutan, seisak ei tekkinud seetõttu, et tegelik looduslik potentsiaal oleks ammendunud, vaid taastuvenergeetika suhtes ebasõbraliku poliitika tagajärjel.

On ülim aeg asuda kiiremas korras põlevkivi kaevemahtusid vähendama, sest vaid nii on võimalik äkilise lõpetamisega kaasnevaid probleeme vältida.

Tuuleenergeetikat on viimastel aastatel järjest enam pidurdatud ka julgeolekukaalutlustel, eelkõige põhjendusega, et need segavad radareid. Eitamata probleemi olemasolu, juhiksin siiski tähelepanu sellele, et Suurbritannias lahendati märkimisväärne osa sarnastest muredest juba kümme aastat tagasi, tänu millele on Põhjameres toimunud kiire meretuuleenergeetika kasv. See sai võimalikuks tänu erinevate ametkondade ja arendajate koostööle: mõlemad pooled teadvustasid nii radarite kui tuuleenergeetika arendamise vajadust ning lahendus leiti. Värsket mõtlemist ka meie riigikaitse planeerijaile! Võib-olla ei teeks paha väike erialane komandeering Ühendatud Kuningriigi kaitseministeeriumi?

Palju korratud küsimus «Mida teha, kui tuul ei puhu?» kuulub aga selgelt eelmisse aastatuhandesse. Salvestusvõimalusi on pump-hüdrojaamadest akude ja vesinikutehnoloogiani ning neid arendatakse pidevalt juurde.

Loomulikult ei tähenda eelöeldu seda, et tuuleelektrijaamu võiks mõjudele vaatamata kõikjale rajada. Lähiümbruse elanike huvide ja looduse kaitsmise vajadusega tuleb kindlasti arvestada, sealhulgas ka mereruumi planeerides, kuid ka neid arvestades on suur osa meie tuuleenergia potentsiaalist praegu kasutamata.

Ohjeldamatu autostumine peab lõppema

Olgu Tallinna linnavalitsuse Reidi tee kompromissist loobumine või valitsusleppe poolte soov kulutada miljoneid mõttetutele neljarajalistele maanteedele, on neil ja teistel sarnastel juhtumeil tegu eilse päeva mõtlemisega. Hullude autojuhtide põhjustatud ohu maandamiseks pole vaja neljarajalisi teid, vaid sõidusuundade lahutamist, nagu Virumaal ühel teelõigul on edukalt tehtud. Üha laiemad autoteed põhjustavad vaid aina suuremat autoliiklust, koos kaasneva õhusaaste ja kliimamõjuga. Ja kui otsida kokkuhoiukohta, mis võimaldaks meil rahastada hädavajalikke riiklikke kulutusi, siis on mõttetult suurte teede ehitamine esimene koht, kuhu vaadata. Reidi tee teemal küsisin selgitust ka Tallinna linnaisadelt, kuid vastust pole seni saanud.

Selle kõrval on Tartu (elektri)jalgrattalaenutuse uudis midagi sootuks teistsugust. Tartu näitas end sel korral pealinna kõrval tõesti kui peaga linn. Sooviks mõistlikku meelt ka kõigile laenurataste kasutajatele.

Kuulatagu sõnumitoojaid

Eelmisel nädalal kogunes keskkonnaministeeriumis esimest korda Noorte Keskkonnakogu. Millegipärast aga ei olnud selle liikmete seas noorte kliimaprotestide korraldajaid. Kui neid peetakse alles liiga vähe organiseerunuks, siis miks ei olnud kutsutud Eesti vanimat noorte keskkonnaühendust Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi?

Ministeeriumi selgituste kohaselt pöördusid nad noorte katusorganisatsioonide poole. Kas see on sisuline vastus, jäägu lugeja otsustada. Küsisin ka Noorte Keskkonnakogu vastvalitud juhilt edasiste kavade osas ja sain teada, et järgmine ametlik kokkusaamine toimub sügisel ning siis mõeldakse, kuidas rohkem noori kaasata, võtta ühendust erialaorganisatsioonidega ja kokku tuua teadlikud noored. Hoiame pöialt.

Lisaks tunnustas keskkonnaministeerium läinud nädalal keskkonnasõbralikke koole, lasteaedu, õpilasi, õpetajaid ja teisi, kes on panustanud keskkonnaharidusse ning -teadlikkusse. On tähelepanuväärne, et lisaks looduse tundmaõppimisele, taaskasutusele, kooliaedadele ja muudele sedalaadi toredatele algatustele said tunnustuse ka kliimaaktivistid. Tunnustus on kindlasti teretulnud, kuid veel rohkem on vaja kuulda nende sõnumit.

Eile arutati Tallinnas vabariigi presidendi osalusel Euroopa Liidu visiooni puhtast ja kliimaneutraalsest tulevikust. Koosoleku ukse ees piketeerinud kliimaaktivistid nõudsid vähem juttu ja rohkem tegusid. President Kersti Kaljulaid rõhutas oma kõnes kliimakriisi tõsidust ja vajadust kiirelt tegutseda. Valitsus peaks presidendi sõnu tõsiselt võtma. Olgu aeg kui tahes relatiivne, muutusega venitada ei või. Meie tuleme selle teema juurde tagasi ega jäta enne, kui tulemus on käes.