«Ma-ilm ja mõnda»: Kas igaühel on oma aeg?

Liblikas. Foto: Mihkel Maripuu

Kas ühepäevik elab lühemat aega kui grööni hai, kes umbes saja viiekümne aastaselt suguküpseks saab ja pärast veel aastat kakssada külmas meres ringi ujub?

Loogiline vastus oleks jah. Või siis ei. Kui mõõta kiirust arengujärkude taktis, on need liigid sarnased. Mõlemal on õnnelik lapsepõlv, vaevaline küpsemine, toimekas keskiga ning vanadusmured. Kas igaühel ongi oma isiklik aeg?

Siin on huvitav tõmmata paralleele relatiivsusteoorias tuntuga. Seal saab vahet teha kõrvaltvaataja aja ja omaaja vahel. Suure kiirusega liikuva või tugevas raskusjõuväljas asuva keha puhul aja kulg muutub. Keha enda jaoks ei muutu samas midagi – tema omaaeg kulgeb nagu ikka. Kõrvaltvaataja jaoks kulgeb aga sellise keha aeg palju aeglasemalt.

Euroopas on inimeste keskmine eluiga 70–75 aastat, kuid maailmas on piirkondi, kus see on 40 kandis. Ning tõesti, selgub, et sõltuvalt oodatavast elueast muutub ka elamise kiirus. Esimesed heidavad paari ca 30-aastaselt, teised 15. eluaasta paiku. Kas sellega kaasneb ka erinevus noorukite sotsiaalse küpsemise kiiruses, st tõelise vananemise tempos? Vist mitte. Varajane abiellumine kedagi sotsiaalselt küpseks ei tee.