Erkki Koort: Eesti jälg Liibanonis

Liibanonis röövitud jalgratturite jõudmine Tallinansse 2011. aasta juulis. Foto: Stanislav Moškov

• Liibanoni ja Eesti vahel on üllatavalt palju seoseid
• Eesti ja Liibanon vabanesid viimasest okupatsioonist rahvaliikumise kaudu

Kaugel lõunas asub üks riik, millega Eestil ei tundu esmapilgul kuigi suurt kokkupuudet olevat, kuid tegelikult tuleb välja üllatavalt palju seoseid.

Suur osa eestlastest kuulis Liibanonist seoses jalgratturite rööviga 23. märtsil 2011, mis käivitas ühe suurima Eesti eriteenistuste operatsiooni väljaspool riigi territooriumi. Tänu heale ettevalmistusele, professionaalsusele ja kindlasti ka vedamisele läks tookord õnnelikult ning ratturid jõudsid elusana koju tagasi. Ometi tuli tegutseda keskkonnas, mis on olnud aastakümneid kogu maailma eriteenistuste ja mitmete terroristlike ühenduste tegevuspaik.

Iroonilisel kombel oli Liibanon 2010–2011 ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaline liige ehk samas positsioonis, kuhu me eelmisel nädalal valituks osutusime. Esimest korda täitis Liibanon seda positsiooni 1953–1954. Erinevalt Liibanonist pole ÜRO Julgeolekunõukogu Eesti teemasid pidanud õnneks käsitlema. Küll aga võib juhtuda, et meie saame käsitleda Liibanoniga seotud küsimusi. Arutatud on selle riigiga seonduvat tihti tema naabrite Iisraeli ja Süüria tõttu, kes mõlemad on väikeriiki okupeerinud. Iisraeli väed tegutsesid peamiselt Lõuna-Liibanonis, okupeerides vahepeal ka pealinna, vaheaegadega aastatel 1982–2000. Süüria okupatsioon kestis aastatel 1976–2005, mil Liibanonis oli pidevalt 20 000 – 40 000 Süüria sõdurit. Praegu viibib väikeriigis hinnanguliselt kuni 1,1 miljonit Süüria põgenikku.

Eesti vabanemine NSV Liidu okupatsioonist ja Liibanonil Süüria okupatsioonist toimus relvastamata rahva vastuhakuna. Tänu heale ettevalmistusele, professionaalsusele ja kindlasti ka vedamisele läks tookord õnnelikult ning ratturid jõudsid elusana koju tagasi. 

Riigis tegutseb tugev terroriorganisatsioon Hezbollah, mida rahastab peamiselt Iraan, väiksemas ulatuses ka Süüria, ning mille rahakraane püüab USA kinni keerata. Hezbollah toetab omakorda Süüria režiimi ning sekkus sealsesse kodusõtta 2012. aasta oktoobris kohe, kui Liibanoniga piirneval alal tekkis Assadi-vastase opositsiooni sillapea. Venemaa sekkus avalikult konflikti Süürias alles kolm aastat hiljem.

Mis veel seob Eestit ja Liibanoni? Kõigi nende eelkirjeldatud konfliktide tõttu on meil juba mõnda aega piirkonnas rahuvalvajad, kes tegutsevad Liibanoni keerulisel lõunapiiril. Eesti vabanemine NSV Liidu okupatsioonist ja Liibanonil Süüria okupatsioonist toimus relvastamata rahva vastuhakuna. Meil oli laulev revolutsioon, neil seedrirevolutsioon. 2005. aastal alanud sündmuste käimalükkajaks oli endise Liibanoni peaministri Rafik al-Hariri mõrv, milles süüdistati nii Hezbollah’d kui ka Süüria valitsust. Seda mõrvauurimistki seob Eestiga fakt, et Hollandis asunud tribunal palus meil al-Hariri mõrvas tunnistusi andnud inimesed tunnistajakaitse programmi raames ära peita. Kuna info sai avalikkusele teatavaks, sellest mõistagi loobuti.

Tuleb tõdeda, et meil on paljugi ühist, kuid lõpetuseks tuleb mainida ühte suur erinevust – rahvastiku tihedust. Liibanon on umbes 10 000-ruutkilomeetrise pindalaga ja seal elab umbes 6,1 miljonit inimest. Kui Eesti oleks sama tihedalt asustatud, elaks meie 45 000 ruutkilomeetril üle 27 miljoni inimese. Selles vaates tunduvad meie väljakutsed kohe palju mõistlikumana.