Looduskaitsekuu ärgitab iga päev märkama

Juunis lahkuvad paljud noorlinnud pesast, mistõttu võib sageneda äsja lennuvõimeliseks saanud lindude sattumine autoteedele. Foto: Elmo Riig

Looduskaitsekuu on üleeilse keskkonnapäevaga lõpule jõudnud. Keskkonnaamet ja teised asjalised pingutasid tublisti, korraldasid matku, perepäevi ja linnulauluhommikuid.

​Interneti vahendusel tutvustati viise, kuidas igaüks saab midagi looduse heaks teha. Ökoloog Aveliina Helm koostas looduskaitsekuu alguses lausa nimekirja (Aveliina Helm «Sinu tegu loeb» Postimees 8. mail 2019), mida meeldiva agarusega jagati ja mis sisaldab õige erinevaid asju, alates liikide tundmaõppimisest kuni meie koduse muru vähem agara niitmiseni.

Igaühe loodushoid tähendab jätkuvat kodanikuaktiivsust, mida praktiseerida iga päev.

Muru paistab olevat väike asi, aga kui arvata kokku, kui suurel pinnal muruhooldus toimub, tasub seda märgata. Liigsest niitmisest on teisedki loodusesõbrad rääkinud ja kirjutanud. Liigirikka ja õitsva muru saab ju siis, kui niita seda vaid kord või kaks aastas (ja niide ära koristada).

Siin on muidugi üks konks: pikaks kasvanud muru on paratamatult tallamisõrn. Kes tahab tallatavat muru, peab selle madala hoidma. Võin lisada ühe tähelepaneku: tallamiskindla, kuid õiterikka muru saab, kui niitmine asendada karjatamisega. See võimalus on paraku vähestel meist, kuid mõni väiksem loomapidaja saab nõnda teha küll – tean seda omast käest. Igaühe loodushoid eeldab paindlikkust ja leidlikkust.

Iga loom ei vaja päästmist

Veidi eraldi looduskaitsekuu teavitusest on keskkonnaamet liiga agaratele ja suure empaatiavõime, kuid võib-olla puuduliku looduse tundmisega kodanikele meelde tuletanud, et loomalapsed, keda metsas, pargis või mujal jalutades kohtame, ei pruugi meie abi vajada, vaid parim, mida nende heaks teha, on vaikselt tuldud teed eemalduda. Ka see on igaühe loodushoid – jäta tegemata heast soovist, kuid puudulikust teadmisest ajendatud tegu.