«Ma-ilm ja mõnda»: Veri on paksem kui vesi

Vereproov. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Ennastsalgavat käitumist on bioloogidel alati olnud keeruline seletada. Raske on ju ette kujutada midagi isekamat kui evolutsioon. Ressursside ripakile jätmine või nende vabatahtlik loovutamine on enamasti tõlgendatav kui evolutsiooniline hooletus iduliini eest hoolitsemisel. Enese või laste eest seismise asemel tühja raisatud energia teeb isiksuse üldjuhul lihtsalt äpumaks ja kõik.

Samas on altruistlik käitumine nähtav paljude liikide juures, inimesest kuni taimedeni välja. Eelmise sajandi kuuekümnendatel suutis evolutsioonibioloog William Donald Hamilton (1936–2000) kolleege veenda, et eneseohverdus võib olla mõistlik ja isegi paratamatu siis, kui kasusaajaks on lähisugulased.

Käitumisjuhend on lihtne: mida lähem sugulane, seda loogilisem on enese salgamine. Lähisugulased kannavad hulga samu geene kui käituja ning isekus ongi ju põhjendatav just ürgse sooviga oma geenide käekäigu eest hoolitseda. Ühemunakaksikvend või -õde on näiteks isendi geneetiline koopia, kelle eest hoolitsemine aitab iseenese geene edasi. Sama kehtib klonaalselt sigitatud laste suhtes. Hool enda eest on siis samaväärne oma täielise koopia kaitsmisega.

Seksuaalsel teel soetatud lapsed nii lähedased sugulased pole. Järglase rakutuumas on pooled geenid pärit emalt ja pooled isalt. Hamiltoni valemi järgi muutub eneseohverdus mõistlikuks vähemalt kahe sellise lapse eest seismisel. Kõlbab ka neli lapselast või kaheksa nõbu.