Vestlusringis toovad keskkonnaasjatundjad Kirke Pärnapuu (aktsiooni Fridays for Future korraldusmeeskonna liige, Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu eriala üliõpilane), Madis Vasser (Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige, Tartu Ülikooli informaatika doktorant) ja Piret Väinsalu (Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert) esile komistuskive, mida ja kuidas Eesti, Euroopa ja maailma mastaabis ületada on vaja, et pidurdada meie koduplaneedi kihutamist katastroofi poole.
Lõputu majanduskasvu illusioon tuleb murda (8)
Mis tõi teid kliima juurde?
Pärnapuu: See algas ammu huvist looduse ja eriti loomade vastu, ülikooli minnes tekkis üldisem huvi ja mõistmine, et loomi on võimalik kaitsta vaid siis, kui hoiame ära kliimakatastroofi.
Vasser: Kliima juurde tõi tehnoloogiahuvi. Seda uurides mõistad, et paljud eeldused ei ole tõesed ja ülioptimistlik «tehnoloogia päästab kõik»-suhtumine ei ole põhjendatud.
Väinsalu: Tõsisem arusaam tekkis ülikoolis ökoloogiat õppides, kus tekkis sügavam huvi jätkusuutliku arengu ja kliima vastu, aga huvi juured on varasemas ajas: hiljuti vaatasin vanu pabereid ja leidsin oma seitsmenda klassi töö pealkirjaga «Millist Eestit tahan näha?», kus oli suur mure keskkonna pärast – tõsi küll, veel mitte kliima pärast.
Milliseid keskkonnamuresid teil peale kliimamuutuse veel on?
Pärnapuu: Bioloogilise mitmekesisuse kadu loomulikult, aga seegi on kliimaga seotud; tarbimisühiskond ja selle mõju keskkonnale.
Vasser: Majanduskasv, täpsemalt mõte lõpmatu majanduskasvu võimalikkusest. Kui keegi arvab, et see pole keskkonnateema, siis see arvamus ongi probleem.
Väinsalu: Metsade ülemäärane raie ja maastike jagamine majandusmaastikeks, kus võib teha mida iganes, ning kaitstavaks looduseks – tervikvaate puudumine. Olen nõus ka majanduskasvu kui probleemi nimetamisega.
Mida peaks maailm senisest enam tegema?
Väinsalu: Pariisi kliimalepet tõsiselt võtma.