Mis tõi teid kliima juurde?
Pärnapuu: See algas ammu huvist looduse ja eriti loomade vastu, ülikooli minnes tekkis üldisem huvi ja mõistmine, et loomi on võimalik kaitsta vaid siis, kui hoiame ära kliimakatastroofi.
Vasser: Kliima juurde tõi tehnoloogiahuvi. Seda uurides mõistad, et paljud eeldused ei ole tõesed ja ülioptimistlik «tehnoloogia päästab kõik»-suhtumine ei ole põhjendatud.
Väinsalu: Tõsisem arusaam tekkis ülikoolis ökoloogiat õppides, kus tekkis sügavam huvi jätkusuutliku arengu ja kliima vastu, aga huvi juured on varasemas ajas: hiljuti vaatasin vanu pabereid ja leidsin oma seitsmenda klassi töö pealkirjaga «Millist Eestit tahan näha?», kus oli suur mure keskkonna pärast – tõsi küll, veel mitte kliima pärast.
Milliseid keskkonnamuresid teil peale kliimamuutuse veel on?
Pärnapuu: Bioloogilise mitmekesisuse kadu loomulikult, aga seegi on kliimaga seotud; tarbimisühiskond ja selle mõju keskkonnale.
Vasser: Majanduskasv, täpsemalt mõte lõpmatu majanduskasvu võimalikkusest. Kui keegi arvab, et see pole keskkonnateema, siis see arvamus ongi probleem.
Väinsalu: Metsade ülemäärane raie ja maastike jagamine majandusmaastikeks, kus võib teha mida iganes, ning kaitstavaks looduseks – tervikvaate puudumine. Olen nõus ka majanduskasvu kui probleemi nimetamisega.
Mida peaks maailm senisest enam tegema?
Väinsalu: Pariisi kliimalepet tõsiselt võtma.
Vasser: Rahvas peab mobiliseeruma. Pariisi lepe on liiga nõrk, kui vaadata sellesse kirjutatud riikide võetud kohustusi. Tuleb loobuda kahjulikest fantaasiatest – tulevikus pilvelõhkujate vahel lendavatest autodest ja muust seesugusest.