Erkki Koort: kaitsta inimesi? Kaitsta andmeid?

Meie Eesti toimetaja Erkki Koort. Foto: Konstantin Sednev

• Andmeid pole inimest kaitsmata mõtet turvata.
• Ootus kurjategija kiireks tabamiseks, peab saama õigusruumist tuge.
• Süüd või süütust saab tihti tuvastada vaid elektroonilise tõendiga.

Eestis ei ole toimunud terroristlikke rünnakuid, kui välja arvata Interrinde 1991. aastal korraldatud plahvatused, mille käigus lasti õhku piirivalve peakorter Toompeal, Interrinde enda peakorter Lasnamäel ning president Pätsi ausammas Tahkurannas. Lõhkeaine saadi ja väljaõpe korraldati toona Pihkva dessantdiviisis.

Meie kogemused jäävad minevikku, kuid Prantsusmaal on väga vahetu terrorirünnakute kogemus. Ilmselt on tegemist enim terrorirünnakute all kannatanud riigiga Euroopas. Samas ei ole Prantsusmaa e-ühiskonnana kaugeltki samal tasemel Eestiga. Ometigi tõdeb Prantsusmaa kassatsioonikohtu peaprokurör François Molins, et ilma e-tõenditeta ei viida läbi enam peaaegu ühtegi kriminaalmenetlust. Niisamuti on see Eestis, kus me tihti diskuteerime, kas elektroonilisi jälgi üldse tohiks koguda.

Iga ühiskonna ootus on, et õiguskaitse tegutseks efektiivselt ning kurjategija tabataks kiiresti. See oli nii 20. sajandi alguses ja jääb kehtima ka 23. sajandi lõpul. Ühiskond teeb selle ajaga läbi tohutu arengu ning meil pole aimugi, kuidas kogutakse tõendeid 200 aasta pärast, kuid me teame, kuidas seda tehakse 21. sajandil.

Meil pole aimugi, kuidas kogutakse tõendeid 200 aasta pärast, kuid me teame, kuidas seda tehakse 21. sajandil.

​Andmed ehk jäljed on muutunud digitaalseks ning neid saab kiiresti koguda. Kui kellelgi varastati 1995. aastal trammis rahakott, siis pidi politsei trammis viibivaid inimesi hakkama üle kuulama. Kui tänapäeval varastatakse telefon, mis on ühtlasi elektrooniline rahakott, siis arutaks sotsiaalmeedia kasutajad palavikuliselt, kui politsei asuks telefoni positsioneerimise asemel trammireisijaid ükshaaval jaoskonda kutsuma.

Ehk jäljed on muutunud digitaalseks ning neid tuleb ka koguda mõistlikult, mis oma olemuselt on vähem piirav kui näiteks füüsiline varjatud jälgimine. Oluline on, et ühiskond suudaks tagada usaldusväärsuse andmete kasutamiseks ja vajadusel ka järelkontrolliks.

Loomulikult on põhiõigused, privaatsus ja andmekaitse olulised, kuid samavõrra tähtis on tagada inimeste kaitse. Pole mingit mõtet kaitsta inimese andmeid palavikuliselt ka 75 aastat pärast seda, kui inimene ise terrorirünnakus hukkus, sest ühiselt seatud reeglitega lõime enesele kunstlikud takistused terroriakti ärahoidmiseks.

Kogupildis kipub aga kaduma kannatanu. Ka tema kaitseks tuleb elektroonilisi tõendeid kasutada, ning veel kord Prantsusmaa superprokuröri öeldut korrates: «Praegu on juba piisavalt kriminaalasju, kus süüdistust pole võimalik esitada või süütust tõendada ilma digitaalsete tõenditeta.»