Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/09/02/13317226t1h1e58.jpg)
/nginx/o/2019/05/29/12211393t1h4ceb.jpg)
- Suurepärane koostöö on terrorismi tõrjumise eeldus.
- ISISega liitunud naised on tihti meestest rohkem radikaliseerunud.
- Prantsuse julgeolekuteenistused jälgivad tuhandeid terrorismis kahtlustatavaid.
- Ilma e-tõenditeta pole võimalik tänapäeval kriminaalasju menetleda.
Prantsusmaa kassatsioonikohtu peaprokurör François Molins on mees, kes uuris seitsme aasta jooksul kõiki terroriakte riigis ning teenis nende lahendamise eest välja hüüdnime Superprokurör. Tema hinnangul ei ole ilma elektrooniliste tõenditeta võimalik lahendada peaaegu ühtegi kuritegu, kuid võimalused selleks kipuvad jääma ahtamaks. Molinsi sõnul tuleb kindlasti leida tasakaal põhiõiguste, privaatsuse, andmekaitse ja turvalisuse vahel, sest ühiskonnal on ootus kurjategijate kiireks tabamiseks.
François Molins
- Sündinud 26. augustil 1953 Banyuls-dels-Aspres’is.
- Töötanud alates 1979. aastast prokurörina Carcassonne’is, Montrisonis, Villefranche-sur-Saône’is, Bastias, Lyonis.
- 2009–2011 justiitsministri kabinetiülem. Oli ametis kahe ministri, Michèle Alliot-Marie ja Michel Mercier’i ametiajal.
- 2011–2018 Pariisi peaprokurör.
- 2018–... Prantsusmaa kassatsioonikohtu peaprokurör.
Töötate väga keerulises keskkonnas. Viimaste aastate jooksul on Prantsusmaa ja Euroopa kannatanud terrorirünnakute tõttu. Mis on nende juhtumite uurimise juures suurimateks väljakutseteks?
See oli õnnestunud terroriaktide tõttu tõesti suur väljakutse. Viimane selline oli Lyonis (viitab reedesele pakipommiplahvatusele – toim), enne seda 2018. aastal Strasbourgis, pidevalt otsitakse uusi võimalusi terroritegude korraldamiseks.
Justiitssüsteem peab samuti leidma meetodid ennetamiseks ning pidevalt õppima, õppima ka vigadest. Kriminaalasjade filigraanne menetlemine peab olema eesmärk ning Pariisi prokuratuuris see nii ka oli (Molins töötas varem Pariisi peaprokurörina – toim). Kurjategija süüdimõistmine on vaid üks osa ning menetluse käigus ei tohi unustada kannatanuid. Ohvritele toe pakkumine on tähtis osa menetlusest.
Loomulikult oli iga menetluse puhul eesmärk saada tulemus kiiremini ja efektiivsemalt, sest praeguseks on terrorism muutunud nn odavaks džihaadiks, mille käigus rünnatakse tsiviilobjekte, politseinikke või ka puhkusel sõjaväelasi. Seda tehakse kättesaadavate vahenditega improviseerides. Väga oluline on potentsiaalseid isikuid jälgida, et tabada väikseimgi märk radikaliseerumisest. Järjest raskem on sellist tüüpi rünnakuid avastada varases staadiumis.
Kas te olete paljusid nendest juhtumitest ise uurinud?
Olen uurinud kõiki Prantsusmaal toimunud terrorirünnakuid alates Mohhamed Merah’ rünnakutest, kes 2012. aasta märtsis korraldas tulistamisi Toulouse’i ja Montaubani linnades, rünnates puhkusel olevaid sõdureid, juudi koolilapsi ning nende õpetajat. Kokku sai surma seitse ja vigastada viis inimest.
Kuidas avastada radikaliseerunuid? Kuidas nõrku signaale ära tunda?
Justiitssüsteem peab ikkagi tegelema vägivaldse radikalismiga. Radikaliseerumise ennetamine on laiem teema, millega peab olema seotud kogu ühiskond. Politsei ja prokuratuur asuvad isikuga tegelema siis, kui ta astub samme vägivaldsete vaadete elluviimiseks ning varjab seejuures oma tegevust.
Kuidas leida nn üksikuid hunte?
Mulle ei meeldi see väljend, ma ei kasuta seda. Uurimised näitasid, et tegelikult ei tegutsetud üksi. Tõsi, korduvalt viis rünnaku läbi üks inimene, kuid selle taga olid teised, kes viisid ta radikaliseerumiseni või toetasid muul moel. Nendest rünnakutest lähtuvalt võtsime Prantsusmaal vastu seadusemuudatuse, mis võimaldab üksikisikut vandenõu korral karistada.
Palun kirjeldage, mida mõista üksikisiku vandenõuna?
Paljud soovivad jätkuvalt minna Süüriasse ja Iraaki sõdima, kuid kuna sõda seal on lõppenud, jäävad nad Prantsusmaale. Ainus viis midagi Daeshi (äärmusrühmituse ISIS teine nimi – toim) hüvanguks teha, on viia rünnakuid läbi Prantsusmaa pinnal ehk valmistada ette vandenõu. See oli nii näiteks 2018. aasta rünnakute puhul. Mais ründas 21-aastane tšetšeen noaga ooperimaja juures jalakäijaid ning detsembris rünnati Strasbourgi jõuluturgu. Mõlemal juhul oli [ründajate] eesmärk liituda Daeshiga. Aastatel 2017–2018 oli 11 juhtumit, kus üksikisik viis läbi terrorirünnaku tsiviilisikute, politseinike või sõjaväelaste vastu.
Kuidas hoida ära Mohammed Merah’, Charlie Hebdo, Nice’i või Bataclani-tüüpi rünnakuid? On see üldse võimalik?
Ma ei tea, kas selliste rünnakute ärahoidmine on tegelikult võimalik. Loomulikult tuleb teha rünnakute ennetamiseks kõik, mis võimalik. Oluline on julgeolekuasutuste hea töö, et sõeluda välja need, kes võivad rünnata.
Justiits- ja õigussüsteemis peavad edukaks toimimiseks olema täidetud teatud tingimused. Esimese asjana peab selliste juhtumite puhul olema tsentraliseeritud süsteem. See tähendab spetsialiseerunud prokuröri ja kohtunikku, et tagada selliste keeruliste asjade menetlemine. See mehhanism peab olema riigiülene.
Umbes 1300 Prantsusmaa kodanikku läks Süüriasse ja Iraaki võitlema ning umbes 2000 inimest tahtis minna.
Prantsusmaal viiakse praegu läbi reformi, mille tulemusena luuakse terrorismikuritegusid menetlevate prokuröride üksus, mis alustab tööd 1. juulil. Varem oli see Pariisi prokuratuuri osa, kuid nüüd moodustatakse eraldi üksus, kuhu kuulub 25 prokuröri, kes juhivad terrorikuritegude uurimist kogu Prantsusmaal.
Loomulikult on tõhusamaks võitluseks muudetud ka seadusi. Rünnakute hulka arvestades on seadusi täiendatud alates 2013. aastast. Näiteks suurendati [vangla]karistust vandenõu eest 20 aastalt 30-le. Praegu saab ettevalmistatava terroriteo eest karistada kuni 30-aastase vangistusega.
Nõrkade märkide leidmine ning tõestamine on väga keeruline, mis omakorda sõltub tsiviil- ja sõjaväeliste julgeolekuasutuste ning politsei vahelisest infovahetusest. Praegu saan kinnitada, et see on oluliselt paranenud.
Kuidas see saavutati?
Prantsusmaal ei vii julgeoleku- ja luureteenistused läbi kriminaalmenetlust. Need asutused koguvad infot ja kui ilmnevad märgid vandenõust, rünnaku ettevalmistamisest või soovist reisida Süüriasse või Iraaki, lähevad nad eriprokuröri juurde. Prokurör hindab raporti alusel, kas on piisavalt tõendeid menetluse alustamiseks.
Prantsusmaal on toimikud «les fiches S» (fiche tähendab faili või kausta ja S tähistab terminit «sûreté de l’Etat» ehk riiklikku julgeolekut – toim). Kogutakse infot isikute kohta, kelle suhtes on kahtlus, et nad võivad ohustada riiklikku julgeolekut. Mitmed Prantsusmaal toimunud rünnakud on iseenesest loonud vajaduse suuremaks koostööks.
Viimaste aastate jooksul on olnud väga palju probleeme konfliktipiirkonda reisivate võitlejatega, praegu on probleem nende sealt naasmine. Mida teha?
Sõjaliselt on Daesh purustatud, kuid selle vaated on elus. On mehi, naisi ja lapsi, kes on osalenud võitluses ning nüüd naasevad. Kõigi suhtes, kes läksid Süüriasse ja Iraaki võitlema, on meil poliitika: alustada kriminaalasja.
Meie käsitluses on kõik Daeshiga liitunud süüdi vandenõus, kuna nad ühinesid terroristliku ja kuritegeliku organisatsiooniga. Kui meil on tõendid osalemisest sõjategevuses, viime nad esmajärjekorras kohtu ette. See puudutab nii mehi kui ka naisi, tihtipeale on naised rohkem radikaliseerunud, osaledes toetavates tegevustes, näiteks logistilistes operatsioonides, hariduse andmises ja vaimse toe pakkumises.
Kuidas lastega on?
Naasvad lapsed suunatakse sotsiaalprogrammidesse, kus nad saavad tuge. Vajadusel saavad nad kaitset perekonna eest ning on kas sugulaste või sotsiaalsüsteemi hoole all. Prantsusmaal ei tohi karistada alla 13-aastast isikut, kuid meil on näiteid, kus 14- ja 15-aastased osalesid sõjategevuses ning läksid kohtu alla. Näiteid alla 13-aastaste osalemisest sõjategevuses mul pole, kuid tõde on ka raske teada saada.
Kui palju inimesi on läinud Prantsusmaalt Daeshi eest võitlema?
Umbes 1300 Prantsusmaa kodanikku läks Süüriasse ja Iraaki võitlema ning umbes 2000 inimest tahtis minna. Kokku on algatatud 529 kriminaalasja, millest 329 menetles või menetleb uurimiskohtunik ja 200 prokuratuur. Nendes kriminaalasjades on uurimise all 503 isikut ja 908 puhul on antud välja vahistamiskäsk. Loomulikult on osa neist surnud, sest paljud hukkusid sõjategevuses ning viimastes lahingutes. Lisaks jälgivad luureteenistused aktiivselt paari tuhandet inimest.
[Tallinnas 21. mail toimunud] Euroopa Liidu liikmesriikide peaprokuröride kohtumisel tegite ettekande, mis käsitles e-tõendite kasutamist organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi uurimisel. Mis seis nende e-tõenditega praegu on?
Meil on probleem juurdepääsuga telekommunikatsiooni ettevõtete andmetele. See on seotud Euroopa Kohtu 2016. aasta 23. detsembri otsusega kõneandmete kogumise kohta. Selles olukorras muutub tegelikult kahtlusaluste jälgimine üha raskemaks. Vajame riigis keskset süsteemi kõneandmete säilitamiseks, mille juurdepääsu seaduslikkust kontrollib vajadusel kohtunik.
13. novembril 2015 Pariisis toimunud rünnaku puhul oli kõneandmetele ligipääs algusest peale hädavajalik, et saada tõendusmaterjali, ja seda ka rünnakute tõrjumise aktiivses faasis. Politsei ja prokuratuur vajavad tänapäeval neid digitaalseid tõendeid igas menetluses. Peame leidma tasakaalu põhiõiguste, isikuandmete ja avaliku korra tagamise vahel.
Kui räägime kriminaaluurimise tulevikust, siis milliseid trende te näete?
Me vajame rohkem ja rohkem digitaalseid tõendeid, ning kui maailm muutub, pole meil võimalik ilma nende andmeteta töötada. Praegu on juba piisavalt kriminaalasju, kus süüdistust pole võimalik esitada või süütust tõendada ilma digitaalsete tõenditeta.
Praegu on juba piisavalt kriminaalasju, kus süüdistust pole võimalik esitada või süütust tõendada ilma digitaalsete tõenditeta.
Oluline on tasakaal. Ja ei saa lähtuda vaid privaatsuse kaitsest, sest me peame suutma inimesi kaitsta. Õiguskaitsel peab olema ligipääs digitaalsetele tõenditele, mida tegelikult ei looda üldse riigi jaoks. Kümme aastat tagasi oli digitaalseid tõendeid vähem ning rohkem jälitati inimesi füüsiliselt tänaval järele kõndides. Tänapäeval on võimalused ja töömeetodid muutunud vähem riivavaks.
Isegi praegu suudab mõnigi koolipoiss luua tõesena näivat materjali, sest võltsimine on muutunud lihtsamaks. Kuidas prokurör kümne aasta perspektiivis teeb vahet, kas tõend on ehtne ja usaldusväärne?
Prokuröri töö tähtis osa on tõendite usaldusväärsuse küsimus. Nii füüsiliste kui ka digitaalsete tõendite puhul peavad prokurörid olema valmis tagama tõendite usaldusväärsust.
Kui vaatate kuritegude dünaamikat Prantsusmaal, siis milline on erinevus kümne-kahekümne aasta taguse ajaga?
Ühiskond muutub, justiitssüsteem ja politsei peavad samuti ajaga kaasas käima. Digitaalsus kriminaalasjades on suur muutus, mille on tinginud ühiskonna areng.
On raske öelda, milliseid kuritegusid on vähemaks jäänud, sest eks me mõtleme uutele juhtumitele ning unustame need, mis pole enam probleem. Küberkuritegevus, inimkaubandus, rahapesu, organiseeritud kuritegevus, korruptsioon on olulisemad kuriteoliigid, millega praegu tegeleda tuleb. Samuti on probleem tumeveeb, mis on seotud paljude nende kuriteoliikidega.
Kui tihti tuleb töötada juhtumitega, mis leiavad aset väljaspool Prantsusmaa põhiterritooriumi, näiteks mõnel asumaal?
Meil on praegu nendes piirkondades palju narkootikumidega seotud juhtumeid. Samuti on probleeme finantspettuste, korruptsiooni ning mõnedes piirkondades ka suureneva vägivaldsusega.
Pariisi prokuratuuris on 135 prokuröri, kes töötavad erinevates töölõikudes ja katavad ka Prantsuse Polüneesiat ja Réunioni saart. Kariibi mere piirkond ja Prantsuse Guajaana näiteks aga ei kuulu Pariisi prokuratuuri alla.
Kui tihti töötasite juhtumitega välismaal?
Väga palju, sest tänapäeval ei ole võimalik terrorismi ja küberkuritegusid uurida ilma suure rahvusvahelise koostööta. Väga tähtsad on ühised uurimisrühmad ning võimalus anda välja rahvusvahelisi tagaotsimismäärusi. Seda kõike ei ole võimalik enam teha ühe riigi piires ning läbikukkumine on kõigi läbikukkumine, aga õnnestumine on kõigi edu.
/nginx/o/2019/05/29/12211395t1h033a.jpg)
Kui erinev on teie praegune töö võrreldes Pariisi peaprokuröri tööga?
Täiesti erinev. Pariisis juhtisin uurimisi ja viisime süüdistatavaid kohtusse, samuti juhtisin inimesi. Töö kassatsioonikohtus on väga erinev. Seal on 57 iseseisvat prokuröri, keda kutsutakse ka seaduse advokaatideks ja kes on täiesti sõltumatud. Nende töö on anda oma arvamus juhtumite kohta, lähtudes seadusest ja ainult seadusest. Nad ei vali poolt ega esinda kedagi.
Kas igatsete taga märulit?
Ühel päeval peab lõpetama. Ma ei lahku tagasi vaadates, vaid vaatan ettepoole. See on uus väljakutse, uus elu ja see on väga põnev, sest on täiesti erinev minu varasemast kogemusest.
Kuidas saab prokurör teenida avalikkuselt välja nimed Superprokurör ja Suur Prokurör?
(Naerab). Mina ei tea... Võib-olla seetõttu, et ma olin kõigi terrorirünnakute puhul inimeste kodudes rambivalguses, ilma et ma seda soovinuks. Ilmselt tekkis sellega seoses arvamus, et kaitsen inimesi halva eest.