Ruth-Helene Melioranski: lapsed vajavad turvalist ja kaasavat keskkonda

Tallinnas Skoone bastioni muldvallipealsel haljasalal asuvad küll pingpongi lauad, mänguväljak ja pingid, kuid keskkond näeb üsna kulunud välja. Kaasava disaini eestkõneleja Ruth-Helene Melioranski, kes töötab taamal paistvas Eesti Kunstiakadeemia uues hoones, leiab, et kogu ala tuleks ümber kujundada ja korrastada nii, et tulevikus jaguks seal tegevust igas vanuses inimestele. Foto: Sander Ilvest

Meid ümbritsevat keskkonda kujundavad küll spetsialistid, kuid ometi ei vasta see alati kõigi ühiskonnaliikmete, sealhulgas laste ja lapsevanemate vajadustele. Miks on nii ja mida tuleks muuta, uurisin disainerilt, Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna teadurilt ja Tallinna Tehnikaülikooli õppejõult Ruth-Helene Melioranskilt (45).

Olete ise kuue lapse ema ja teil on kindlasti palju kogemust lastega ringi liikumisel. Milliste takistustega olete kokku puutunud?

Ma ei ole ennast muidugi häirida lasknud, olen lapsi igale poole kaasa võtnud. Kindlasti on probleemiks baastasandi turvalisus. Keskkond on küll ligipääsetav, aga pole turvaline: pean teatud vanuses lastest kogu aeg kinni hoidma. See käib käsikäes autostumisega.

Planeerimisel on autod meil endiselt prioriteediks. Autokoridor on alati suurem, laiem ja tähtsam ning jalakäija vaadaku ise, kuidas ta üle tee saab. Mõtteviis, et esmatähtis on kujundada keskkond jalgsi liikujale sobilikuks ning alles seejärel kergliiklusvahenditele, ühistranspordile ja kõige viimaks autodele, leiab otsustajate seas kandepinda väga visalt.

Lapsed on keskkonna planeerimise mõttes minu arvates üldse kõige vähem tähelepanu saanud. Neil nagu polegi linnas ruumi, nende peale mõeldakse kõige vähem. On mänguväljakud, aga ega lapsed mängi ju kogu aeg. Nende huvid ja elu on ikkagi mitmekesised. Autodele ehitatud keskkonnaga ajame ise lapsed tänavalt ära nutimaailma.