Inimeseõpetuse õpetaja Anu Rannus: rääkida tuleb siis, kui laps huvi tunneb

Tallinna Kristiine gümnaasiumi õppealajuhataja ja perekonnaõpetuse õpetaja Anu Rannus ütles, et praegu on õpilaste jaoks eriti aktuaalne just lähisuhtevägivalla teema. Foto: Tairo Lutter

Sündimuse oluliseks takistuseks on kujunenud ebapüsivad paarisuhted ja abiellumuse vähenemine. Seepärast uurisin Tallinna Kristiine gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetajalt ja õppealajuhatajalt Anu Rannuselt (60), kas meie lapsed omandavad koolist piisavad baasteadmised ja suhtlemisoskuse, et tulevases pereelus edukad olla.

Mida saaks teha, et laste ettevalmistus tulevaseks pereeluks oleks parem?

Lõiming teiste ainetega on oluline, näiteks kirjanduse, ühiskonnaõpetuse, bioloogia, kunsti, muusikaga. Käisime 11. klassiga vaatamas filmi «Võta või jäta». See mõjus õpilastele täiesti uskumatult – kõik need arutelud ja arvamused, mis järgnesid. Aga ega nad ei osanud ka kõiki teemasid näha, sest elukogemus puudub.

Õpilaste puhul tuleb sellega arvestada, et kogemus tuleb vanuse ja arenguga. Seda enam on ka koolis oluline kriitilise mõtlemise õpetamine, näiteks seoses sellega, kuidas suhtuda meediasse ja üldse kogu infosse, mis uksest ja aknast tuleb.

Noorte seksuaaltervise paranemise tulemused on juba näha, suhete loomisel ja hoidmisel neid veel paista pole. Kas on veel vara oodata või tuleks õpetuses midagi muuta?

Suhted on nutiseadmetes! Nüüd suheldakse ja jagatakse emotsioone sageli juba nutiseadmete kaudu, emotikoniga. Eks tegelikult aitab ikka seesama üksteise austamine, üksteisest arusaamine. Enda tunnetest arusaamine, siis saan ka teiste tunnetest aru. Rääkimine, kuulamine ja kuulmine, arutlemine, lahenduste leidmine.

Vaimsest tervisest räägitakse viimasel ajal üha enam ja inimesed pöörduvad julgemalt spetsialistide poole abi saamiseks. Kadumas on eelarvamus, et psühholoogi poole pöörduvad vaimselt haiged inimesed.