Et me mets ei lõppeks otsa

Puidutööstus vajab toorainet aasta ringi: virnastatud metsamaterjal AS Toftan puidutööstuses Võrumaal Varese külas teisipäeval. Foto: Arvo Meeks

«Hoia metsa, metsa, metsa! Et me mets ei saakski otsa!» (Ott Arder). Üks uskumus – või kasutades «Ma-ilma» loos refereeritud Richard Dawkinsi omal ajal lendu lastud sõna «meem» – on viimaste aastasadade jooksul metsa majandamisega seoses võimust võtnud: «küps mets vajab lõikamist». Miks küll arvatakse, et mets ise, olles «küpseks» saanud, lõikamist hakkab vajama?

Nagu igal veidral väitel, on sellelgi oma ajalooline taust. Kord oli aeg, mil puud mindi raiuma siis, kui oli selge vajadus: palki maja või laeva ehitamiseks, kütet talvesoojaks või vilja kuivatamiseks. Vahel oli vaja ka metsa aleks raiuda, põlispõlluks raadata või karjamaad võsast puhastada. Puu raiumine oli raske töö, mida vaevalt et kergekäeliselt ette võeti. Ammugi ei hakanud keegi raiet ette võtma lihtsalt selle pärast, et mets arvati selleks küps olevat.

Tasapisi hakkas vajadus metsa kasutada ületama metsa võimalust seda kasutust toetada. Kasvas rahvastik, kuigi mitte väga ruttu, kasvas ka majandus, eelkõige küll ülemklasside elujärje näol, kelle mõisahäärberid ajapikku aina uhkemaks muutusid. Kasvas kuningate soov luua vägevaid sõjalaevastikke. Puid raiuti rohkem, kui neid juurde jõudis kasvada.