Siis kui Charles Robert Darwin (1809–1882) loodusliku valiku teooria rajajana teaduse superstaariks sai, ja kui varane geneetika tekkis, ei teadnud keegi, mida geenid endast õieti kujutavad. Sellest hoolimata oli juba toona võimalik uurida organismide tunnuste pärandumise matemaatilisi seaduspärasusi ja püstitada niinimetatud «keskne dogma», mis väitis, et pärilikkuse kandjad, tollal iduplasmaks kutsutud, päranduvad vanemailt järglastele sõltumata sellest, mis juhtub organismi keharakkudega.
Tellijale
«Ma-ilm ja mõnda»: Kultuuriühikute isekas elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.