Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

«Ma-ilm ja mõnda»: Ülitootjad jäävad varju

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Maakera kõige produktiivsemad ökosüsteemid asuvad Austraalia Suurel Vallrahul. Pildil Suure Vallrahu korallid Cairnsi lähedal. 
Maakera kõige produktiivsemad ökosüsteemid asuvad Austraalia Suurel Vallrahul. Pildil Suure Vallrahu korallid Cairnsi lähedal. Foto: Toby Hudson/Wikipeedia

Inimesele on kõige lihtsam looduses toimuvaid protsesse lahata ja üles joonistada kahemõõtmelises ruumis. Ühemõõtmeline on enamasti liiga primitiivne, et mõtisklustele äratada, kolmemõõtmelises peab ise sees olema, et asjast sotti saada.

Kujutlegem nüüd ette tasapinda ehk kahemõõtmelist ruumi, mille dimensioonideks on aasta sademete hulk ning keskmine temperatuur.

Paigutades sinna kõik maismaa bioomid – sarnases keskkonnas levivad ökosüsteemi tüübid (näiteks kuumakõrb, ekvatoriaalne vihmamets, taiga jne) –, selgub, et need hõivavad ruumist alla poole, ülejäänu on tühi. Väga vihmaseid ökosüsteeme kohtame ainult väga soojas, väga külmi piirkondi iseloomustab alati pisike sademete hulk. Sugugi mitte kõik sademete ja temperatuuri kombinatsioonid pole seega ilmas esindatud: sademerikkaid, kuid samas külmi kohti maakeral lihtsalt pole.

Tagasi üles