Linda-Mari Väli: Metsakaitsjad soovivad uuelt valitsuselt raierahu

Metsaraie mullu kevadel Tartumaal Tõrvandi lähedal. Foto: Kristjan Teedema

Meie metsaprobleemid – näiteks raie lindude pesitsuse ajal – saavad alguse rahakesksest mõtlemisest, räägib liikumise Eesti Metsa Abiks (EMA) kommunikatsioonijuht Linda-Mari Väli.

Mis tõi su metsa kaitsma?

Metsade juurde jõudsin kodaniku ja ajakirjanikuna. 2013. aastal Auvere elektrijaamas puidupõletamisega seoses hakkasin Müürilehele 2014. aastal metsaasju uurima. Suhtlesin keskkonnaministeeriumi, riigikogu fraktsioonide ja Eestimaa Looduse Fondiga. 2016. aastal avaldasin oma metsanduslikust uurimusest kaheksa artiklit ning jälgisin hoolega metsaseaduse muutmise protsessi, kus langetati ka kuuse raievanust.

Olin listis, kus metsaasju arutati. Muretseti, kuid lepiti kompromissiga, et raievanuste alandamise negatiivne mõju heastatakse laane- ja salumetsade kaitsevajakute katmisega. Kui hiljem keskkonnaministeerium sisuliselt taganes looduskaitselistest lubadustest ja enamik ajakirjandusest neelas selle alla, sai minust 2016. aasta lõpus metsakaitsja. Olen jätkanud ka ajakirjanduslikku tegevust, aga EMA kommunikatsiooni koordinaatorina ei saa ma igavesti kahele toolile korraga istuma jääda.

Kuidas hindad praegust olukorda metsades – võrreldes mõne aasta tagusega, kui alustasid metsast kirjutamist ja metsa kaitsmist, võrreldes su lapsepõlvega või ka pikemaajalises võrdluses?

See aeg, mil hakkasin metsakaitsjaks, on ka aeg, millest saadik olen põhjalikult majandusmetsades toimuvat jälginud. Selle aja sees on jätkunud metsa rüüstamine, isegi kaitsealadel, looduslikes pühapaikades, asulate lähedal. Lapsepõlvemetsas Kütiorus on ka praeguseks toimunud raie, kuigi see on kaitse all. Minu lapsepõlveaegsed 1990. aastate metsavargused, mis siis olid väga häirivad, tunduvad praeguste ametlike raiete kõrval lapsemäng.